R-P, 01-03.06
Meistivõistlused mägironimises, Kohtla-Nõmmel, nagu viimastel aastatel tavaks.
Reede õhtul pikima ülesande tutvustus ja sellele järgnenud arutelu. Ülesanne oli pigem suhteliselt lihtne: a) tõus ca 15m diagonaalköit, 2 oma sõltumatu köie pingutamine. b) speleo veel kõrgemale, 2 oma sõltumatu köie paigaldamine. c) esimese võistleja probleemideta laskumine, ülejäänute laskumine ühe kannatanuga piiragualasse.
Peamine küsimus oli kahe sõltumatu köie järeletõmbamine - meil sobis ülesandeks üks 70m staatiline köis, mis ulatus 4 korda üle selle distantsi. Tagantjärgi mõtlen, et tegelikult saanuks hakkama ka oma lühemate köitega, eriti, kui üks neist oleks üle 30m (vist oli?). Igatahes panime õhtul pärast üsna pikka peamurdmist kõik liikumised paika. Peamised põhimõtted: see, kes kuskil punktis julgestama jääb, teeb seda seal lõpuni. Igast jaamast tuleb inimesi esimesel võimalusel edasi saata, et ei tekiks jaama ummistamist. Ning alati tagantjärgi korduv tarkus: köied peavad käima puhtalt.
Võistluse juurde: loosi (?) tahtel startisime viimastena. Saime 1.5h toas passida ja kuulata õuest teiste hõikeid.
Alustuseks tuli hoone katuselt 30m laskuda, ilma mingite trikkideta. Mõtlesime ka seda paralleelselt teha, aga reaalselt ei olnud seal selleks ruumi. Läksime üksaaval, julgestasin 2-3 laskujat. Maha jäeti üks seljakott, mida ma ise enne ei näinud, kui kohtunik vastava märkuse tegi. Muus osas laskumine sujus. Seejärel saime väikese puhkepausi, sest konstruktsiooniülesanne ei olnud veel vaba.
Kui konstruksioonile peale saime, siis sujus see suhteliselt okeilt - vaatasime hoolega, et staatilise köie jaamast õigesti läbi panime, pingutasime Lauriga kumbki ühe haru, mitte ülemäära tugevalt. Tõusudel kellelgi väga suurt probleemi ei esinenud. Mina läksin Matti järel teisena, võtsin Lauri sisse ja julgestasin ta kohe edasi järgmisse jaama. Lauri ja Kaisa said õhus üksteisega kokku, erinevate võistkonna ja kohtunike paigaldatud tugi- ja julgestusköitest moodustus tõeline ämblikuvõrk. Aga see võrk siiski hargnes. Kuna mina pidin viimasel etapil olema kannatanu, siis jäin teise jaama võimalikult kauaks ja läksin viimasena speleost üle. Enne minu speleot lasti Kaisa juba lõppjaama.
Paraku minu ja Matti laskumisel finišisse juhtus kaks apsakat - esiteks ei teinud me endile sõltumatuid julgestusi ja pärast selle vea parandamist selgus, et lisaots ei ulatunud maani. Vahetasime veel korra julgestusköit ja pusisime tükk aega, et Kaisale tõmbamisots visata (selle oleks võinud varem lõppjaama saada). Kaisa tõmbas meid finišisse ära, kui siis sai paraku meile antud 2 tundi otsa ja viimast meest me lõppu ei saanud. Üllataval kombel olime selle ülesande võitjad, kuigi valdav tunne oli pigem pettumus.
Järgmine ülesanne, jõeületus, ebaõnnestus. Stardis tuli kohtunike materjalist jaam teha, kuniks ma sellega pusisin, tegid teised omi jaamu. Seisime pehmel, risusel kaldpinnal, kus köied ja kotid kippusid allamäge libisema ja pusasse minema. Eelmise ülesande juures oli köietöö jälgimine meeles, siin enam mitte. Kui tugiköied Mattile üle saatsime, siis tegime seda korraga, ning tekkis köiepusa - oleks pidanud saatma köied piisava vahega. Sortisime selle pusa ära, pingutasime -- ja nägime, et üks köitest koormas meie oma jaama, mitte kohtunike oma. Pinge maha, ümbersättimine, uus pingutamine õigesse jaama. Lõpuks saime Kaisa ja Lauri (kes kannatanuna ei saanud mitte midagi peale sääskede söötmise teha) üle saata. Viimasena mina. Taas oli kaks kotti maha jäänud, mis tuli kaasa vedada. Veetakistuse keskel tuli omavahelisesst pusast vabastada järeletõmbamisköis ja seljakotid. Lõpuks sain üle ja köied järgi. Läks umbes tund, millega me olime üllatavalt lausa kolmandad. Teised tiimid ei olnudki palju ees ning arvestades kõike pusserdamist, mis tegime, lasime selle ülesandega ilmselt suure võimaluse käest.
Ülesande lõpus olid mõned teooriaküsimused, mida vastasime üsna okeilt, vaid üks vale vastus andis meile orienteerumiseks ühe kontrollpunkti juurde.
Viimane ülesanne oli kanderaam ja rehvi transport üle aherainemäe. Õnnestus ilma märkimisväärsete ekstsessideta. Kohtunik Erkki märkis, et nõlvale hakkasid moodustuma astmed, mis meid kahtlemata aitasid. Lõpus oli veel väike sõlmede test, mis ei valmistanud probleeme.
Oligi esimene päev läbi. Endalegi üllatuseks olime üsna pikalt liidrid: 16 punkti Firni 12 ja Alpinesti 10.5 vastu. Vahe oli siiski selline, et järgmiseks päevaks see midagi kerget ei lubanud.
Pühapäeval olid individuaalsemad ja tehnilisemad ülesanded. Kõigepealt tegid Matt ja Lauri seinal seongu päästeülesande, mis tuli neil küll ilusti välja, kuid nagu hiljem selgus, napilt kõige aeglasemalt. Seejärel tugiköitel haaravatega (Kaisa) ja raskusega (Lauri) tõus. Kummalgi ei läinud päris nii libedalt kui oleks võinud ja edu sulas veelgi. Konstruktsiooniülesanne tuli minul ja Kaisal okeilt välja, aga ikkagi just Firni järel teised, mistõttu enne kaljuronimist olime juba ühe punktiga taga.
Kaljuronimises olnuks seega vaja Firni rohkem kui ühe kohaga edestada, mis tundus vähetõenäoline, eriti pärast seda, kui Gen ronis 30m sisenurga topini välja. Mina seda korrata ei suutnud, vajusin poole seina peal köide. Paraku just sinna meie kuldmedal jäigi, sest välisnurgas oli Matt firnikate tüdrukust parem.
Mõtted edasiseks:
a) Köietöö puhtus on jätkuvalt kõige, kõige tähtsam.
b) Kiirusta aeglaselt. See meil toimis. Röökimise jätsime ka ära, selle eest tiimile suured plusspunktid!!
c) Palju segadust tekitasid töövõtted või õigemini nende lubamine/keelamine. Kohtunikud (kes tegid üldiselt suurepärast tööd, au ja kiitus neile!) võiksid võibolla mõelda läbi lubatud töövõtted mõeldavates olukordades (tõus, laskumine, tugiköis, vajalik punktide arv, haaravate kasutamine). Neid on omajagu, kuid mitte ülemäära palju.
Kokkuvõtvalt võib vist kasutada Lauri mõtet - 25 raha eest oli möllu ja meelelahutust küll ja veel, ning järgmisel aastal osalemiseks on vist kogu tiimil meelestatus positiivne. Teeme siis järgmisel aastal selle potentsiaali realiseerimise ära, millest Holmes võistluse alguses midagi rääkis.
Meistivõistlused mägironimises, Kohtla-Nõmmel, nagu viimastel aastatel tavaks.
Reede õhtul pikima ülesande tutvustus ja sellele järgnenud arutelu. Ülesanne oli pigem suhteliselt lihtne: a) tõus ca 15m diagonaalköit, 2 oma sõltumatu köie pingutamine. b) speleo veel kõrgemale, 2 oma sõltumatu köie paigaldamine. c) esimese võistleja probleemideta laskumine, ülejäänute laskumine ühe kannatanuga piiragualasse.
Peamine küsimus oli kahe sõltumatu köie järeletõmbamine - meil sobis ülesandeks üks 70m staatiline köis, mis ulatus 4 korda üle selle distantsi. Tagantjärgi mõtlen, et tegelikult saanuks hakkama ka oma lühemate köitega, eriti, kui üks neist oleks üle 30m (vist oli?). Igatahes panime õhtul pärast üsna pikka peamurdmist kõik liikumised paika. Peamised põhimõtted: see, kes kuskil punktis julgestama jääb, teeb seda seal lõpuni. Igast jaamast tuleb inimesi esimesel võimalusel edasi saata, et ei tekiks jaama ummistamist. Ning alati tagantjärgi korduv tarkus: köied peavad käima puhtalt.
Võistluse juurde: loosi (?) tahtel startisime viimastena. Saime 1.5h toas passida ja kuulata õuest teiste hõikeid.
Alustuseks tuli hoone katuselt 30m laskuda, ilma mingite trikkideta. Mõtlesime ka seda paralleelselt teha, aga reaalselt ei olnud seal selleks ruumi. Läksime üksaaval, julgestasin 2-3 laskujat. Maha jäeti üks seljakott, mida ma ise enne ei näinud, kui kohtunik vastava märkuse tegi. Muus osas laskumine sujus. Seejärel saime väikese puhkepausi, sest konstruktsiooniülesanne ei olnud veel vaba.
Kui konstruksioonile peale saime, siis sujus see suhteliselt okeilt - vaatasime hoolega, et staatilise köie jaamast õigesti läbi panime, pingutasime Lauriga kumbki ühe haru, mitte ülemäära tugevalt. Tõusudel kellelgi väga suurt probleemi ei esinenud. Mina läksin Matti järel teisena, võtsin Lauri sisse ja julgestasin ta kohe edasi järgmisse jaama. Lauri ja Kaisa said õhus üksteisega kokku, erinevate võistkonna ja kohtunike paigaldatud tugi- ja julgestusköitest moodustus tõeline ämblikuvõrk. Aga see võrk siiski hargnes. Kuna mina pidin viimasel etapil olema kannatanu, siis jäin teise jaama võimalikult kauaks ja läksin viimasena speleost üle. Enne minu speleot lasti Kaisa juba lõppjaama.
Paraku minu ja Matti laskumisel finišisse juhtus kaks apsakat - esiteks ei teinud me endile sõltumatuid julgestusi ja pärast selle vea parandamist selgus, et lisaots ei ulatunud maani. Vahetasime veel korra julgestusköit ja pusisime tükk aega, et Kaisale tõmbamisots visata (selle oleks võinud varem lõppjaama saada). Kaisa tõmbas meid finišisse ära, kui siis sai paraku meile antud 2 tundi otsa ja viimast meest me lõppu ei saanud. Üllataval kombel olime selle ülesande võitjad, kuigi valdav tunne oli pigem pettumus.
Järgmine ülesanne, jõeületus, ebaõnnestus. Stardis tuli kohtunike materjalist jaam teha, kuniks ma sellega pusisin, tegid teised omi jaamu. Seisime pehmel, risusel kaldpinnal, kus köied ja kotid kippusid allamäge libisema ja pusasse minema. Eelmise ülesande juures oli köietöö jälgimine meeles, siin enam mitte. Kui tugiköied Mattile üle saatsime, siis tegime seda korraga, ning tekkis köiepusa - oleks pidanud saatma köied piisava vahega. Sortisime selle pusa ära, pingutasime -- ja nägime, et üks köitest koormas meie oma jaama, mitte kohtunike oma. Pinge maha, ümbersättimine, uus pingutamine õigesse jaama. Lõpuks saime Kaisa ja Lauri (kes kannatanuna ei saanud mitte midagi peale sääskede söötmise teha) üle saata. Viimasena mina. Taas oli kaks kotti maha jäänud, mis tuli kaasa vedada. Veetakistuse keskel tuli omavahelisesst pusast vabastada järeletõmbamisköis ja seljakotid. Lõpuks sain üle ja köied järgi. Läks umbes tund, millega me olime üllatavalt lausa kolmandad. Teised tiimid ei olnudki palju ees ning arvestades kõike pusserdamist, mis tegime, lasime selle ülesandega ilmselt suure võimaluse käest.
Ülesande lõpus olid mõned teooriaküsimused, mida vastasime üsna okeilt, vaid üks vale vastus andis meile orienteerumiseks ühe kontrollpunkti juurde.
Viimane ülesanne oli kanderaam ja rehvi transport üle aherainemäe. Õnnestus ilma märkimisväärsete ekstsessideta. Kohtunik Erkki märkis, et nõlvale hakkasid moodustuma astmed, mis meid kahtlemata aitasid. Lõpus oli veel väike sõlmede test, mis ei valmistanud probleeme.
Oligi esimene päev läbi. Endalegi üllatuseks olime üsna pikalt liidrid: 16 punkti Firni 12 ja Alpinesti 10.5 vastu. Vahe oli siiski selline, et järgmiseks päevaks see midagi kerget ei lubanud.
Pühapäeval olid individuaalsemad ja tehnilisemad ülesanded. Kõigepealt tegid Matt ja Lauri seinal seongu päästeülesande, mis tuli neil küll ilusti välja, kuid nagu hiljem selgus, napilt kõige aeglasemalt. Seejärel tugiköitel haaravatega (Kaisa) ja raskusega (Lauri) tõus. Kummalgi ei läinud päris nii libedalt kui oleks võinud ja edu sulas veelgi. Konstruktsiooniülesanne tuli minul ja Kaisal okeilt välja, aga ikkagi just Firni järel teised, mistõttu enne kaljuronimist olime juba ühe punktiga taga.
Kaljuronimises olnuks seega vaja Firni rohkem kui ühe kohaga edestada, mis tundus vähetõenäoline, eriti pärast seda, kui Gen ronis 30m sisenurga topini välja. Mina seda korrata ei suutnud, vajusin poole seina peal köide. Paraku just sinna meie kuldmedal jäigi, sest välisnurgas oli Matt firnikate tüdrukust parem.
Mõtted edasiseks:
a) Köietöö puhtus on jätkuvalt kõige, kõige tähtsam.
b) Kiirusta aeglaselt. See meil toimis. Röökimise jätsime ka ära, selle eest tiimile suured plusspunktid!!
c) Palju segadust tekitasid töövõtted või õigemini nende lubamine/keelamine. Kohtunikud (kes tegid üldiselt suurepärast tööd, au ja kiitus neile!) võiksid võibolla mõelda läbi lubatud töövõtted mõeldavates olukordades (tõus, laskumine, tugiköis, vajalik punktide arv, haaravate kasutamine). Neid on omajagu, kuid mitte ülemäära palju.
Kokkuvõtvalt võib vist kasutada Lauri mõtet - 25 raha eest oli möllu ja meelelahutust küll ja veel, ning järgmisel aastal osalemiseks on vist kogu tiimil meelestatus positiivne. Teeme siis järgmisel aastal selle potentsiaali realiseerimise ära, millest Holmes võistluse alguses midagi rääkis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar