Tänavune Alpide reis (Monte Rosa) kujunes jämedalt selliseks:
E, 14.07
Saabusime Gaby külakese Pineta kämpingusse. Muidu kõik normis, häiris pesemisvõimaluste liigne piiramine (5l sooja vett 1.5 Euri eest). Tegelikult Gabyst kõrgemal, tõstukijaamale lähemal oli kämpinguid veelgi näha.
Ilm ilus, ilmateade lubas selle püsimist pikalt.
T, 15.07
Tõusime Staffalist kahe tõstukijaama jagu Salatini (ca 2900). Sealt liikusime mööda matkarada (üsna järsk, kohati porine, lumine, libe). Indreni jaama suunas. Ööbisime kõrgusel 3200m. Kellaaegu kahjuks kirja ei pannud, aga väga pikk see esimene päev ei olnud. Vast 3 tundi. Enesetunne oli kõigil normis, ilm hea, kohati pilvine.
K, 16.07
Tõusime Indreni jaama lähistelt Mantova hütini (3500), kus oli esimene pikem peatumine-söömine. Eelnevalt oli teada, et Mantova juures telkimisega ei tohiks probleemi olla. Ei olegi. Veidi kõrgemal paistis Gnifetti hütt, mis oma suurema kõrgusega oli ahvatlev, mh ka järgmise päeva teekonna lühendamiseks. Tõusime sinnani ja puhkasime terrassil. Hüti lähistel ööbida ei lubatud, küsimise peale jooksis üks onuke veel täiendavaid poolakeelseid keelusilte välja panema :D
Liikusime hütist horisontaalis veidi eemale, harjale suurte kivide vahele ja panime teise laagri püsti 3600m peale. Kõigil enesetunne endiselt hea, eelmise päevaga võrreldes oli teekond pikem, vast neljatunnine.
N, 17.07
Tõusime 3600lt 4250ni Lysi kurul, kohta, mida paljud on ilmselt kasutanud. Päev oli päikeseline ja palav, minek suhteliselt kiire, ca 4.5h-ga üleval. Ilmselt oleks pidanud rahulikumalt liikuma, aga samas olid tingimused hommikul head ja käia kerge. Laagris ilmnes paaril kodanikult tõsisem, enamusel mõõdukas peavalu. Võtsime rohtusid, kaevasime laagrile süvendi, tuulemüürid ja väljakäigu. Jürgeni initsiatiivil käis kolm kodanikku imetlemas veidi madalamal olevat Giordano rifugiot, kus pesitses kaks itaallast, kes plaanisid järgmisel päeval Lysile minna.
R, 18.07.
Kõigi peavalutajate olukord oli täielikult paranenud. Saime teha kergema/lõbusama päeva. Olin alguses mõelnud Lysile minekut, aga nähes teda täies elusuuruses, muutsin plaani ümber Parroti ja Ludwigshöhe külastamiseks. Kaks kogenumat-julgemat, Jürgen ja Pärtel, tahtsid siiski Lysile minna ja ega seda ei saanud neile keelata. Käisid ilusti ära.
Teised 7 tõusid laagrist hilishommikul väga nobedalt (45 minutiga) kõigepealt Parrotile (4436m) ja siis veidi rahulikumalt Ludwigshöhele (4342m). Süües kasvab isu ja taheti teha ka kõrvalolevat Nerot (4321), mis oli sisuliselt üks köietäis järsku lumeseina. Rahvast oli seal peal palju ja lausa järjekorras. Ronisin üles, julgestasin sealt Mai-Liisi järgi, siis jäime koos 6 šveitslasega kitsale harjale puntrasse. Kuidagi õnnestus laskumispunktini trügida ja sõitsime alla. Ütlesin ülejäänud grupiliikmetele, et soovijad võivad sama ringi korrata, aga endal enam teist kora üles mineku tahtmist ei olnud. Teistel ka (vist) väga ei olnud, nii et läksime laagrisse tagasi. Lumi oli juba pehme ja väga palav oli. Järgmiseks päevaks oli planeeritud Dufouri üritus.
L, 19.07.
Öösel magasin halvasti, peavalu, kurk täiesti kuiv. Käisin kella kahe paiku Jürgeni soovitusel väiksese tiiru õues, läks paremaks. Taevas oli selge ja paksult tähti täis.
Hommikul kuuest hakkas Dufouri grupp (6 in) liikuma. Teised 3 järgnesid hiljem, eesmärgiga Zumstein ja Signalkuppe.
Dufouri grupp jõudis kiiresti üle Zumsteini (4563). Laskumine Grenzsattelile (ca 4450) nõudis ühe jaama ehitamist ja võttis aega, kuid ei olnud kuigi raske ega ebameeldiv, ehkki esmapilgul tundus ehmatavalt järsk. Segama hakkas hoopis tugev läänetuul. Üks seongutest jõudis üle Grenzsatteli, teine oli veel seal peal, kui oli juba näha, et Dufouri tipp oli paksu pilve sees. Vehkisime esimestele, et vaja tagasi minna. Sama sõnumi said nad ka vastutulejatelt ja punusimegi uuesti Zumsteinist üles. Seal kerge puhkepaus ja koos alt tulnud grupiga läksime kõik koos Margherita hütti Signalkuppel (4554).
Paraku läks ilm aina hullemaks ja jäime ööks hütti, koos viie sakslasega. Saksalsed teatasid, et proovivad hommikul laskuda. Sõime pastat ja otsustasime samuti proovida.
P, 20.07
Ilm ei ole märgatavalt parem, laskumisüritus lõppes väga kiiresti. Sakslased jõudsid kaugemale, aga õnneks oli neil taipu ruttu tagasi pöörduda ja sellega saime ka meie märguande, et pole mõtet punnida. Mängisime kaarte, lugesime raamatuid. Paaril inimesel oli kõva peavalu.
E, 21.07
Hommikul viiest oli ilm palju parem, kuigi mitte ideaalne - Milano kohal paistis veel välku ja Lysi kuru oli pilvedes. Ronisime läbi paksu lume alla, nõlvadest võimalikult eemal. Ühe laviini jälgi oli näha, hiljem nägime kaugelt veel ühte pisikest.
Laager oli lume all - neljast telgist kahel oli mõningaid kahjustusi, kuid üldiselt õnnestus kõik asjad välja kaevata. Ise unustasin paari jubinat lihtsalt otsida.
Alla Mantovasse liikumine oli juba lihtsam, sakslaste rada oli ees, samuti tuli ülevalt rahvast vastu. Siiski, vastavalt ilmateatele läks pärastlõunast ilm jälle koledamaks, aga Indrenisse minekut see enam ei seganud. Sõitsime alla Staffalisse. Kuna mäes oli juba pikalt oldud, siis taheti veidi viisakamat ööbimist, kui Gaby kämping. Otsisime välja hotelli poolel teel Cerviniasse. Ilmateate kontroll näitas, et Matterhornile minekuga tuleks kiirustada, ainuke viisakas tipuilm tundus olevat kolmapäeval.
T, 22.07
Ümbersõit Cerviniasse. Kohapealne pilt ei olnud ilus, kõik mäed olid 2500st alates paksu udu sees. Giidide majas kinnitati, et Carreli hütt on täis näljaseid alpiniste, kes juba mitu päeva ilma ootavad, aga ei saa üles ega alla.
Istusime kohvikusse maha ja mõtlesime välja, et nüüd tuleb tegeleda rohkem puhkamisega.
Sõitsime alustuseks Garda järve põhjatippu, kust üsna hilja õhtul leidsime kämpingu järve kaldal. Soovijad said käia surfarite rannapeol :D
K, 23.07
Hommikul väike jooks järve ääres, siis ujumine. Vesi mägijärvele omaselt pigem jahedapoolne.
Sõitsime edasi Veneetsiasse, pärast sealse ilu imetlemist õhtul Dolomiitide poole edasi.
N, 24.07
Cortina d'Ampezzost valisime ühe edevama via Ferrata. Paraku ilm sombune, suurt miskit ei näinud. Samas, rada kulges suuresti tunnelis, nii et polnud lugugi. Kui tunnelist välja saime, tundus varsti, et ongi kõik, mingi rajake viis alla. Laskusime, hakkasime minema õigena tundunud suunas. Tunnikese pärast nägime telkijaid, kellelt saime teada, et suundume Austriasse... Paaritunnise matka järel jõudsime via Ferrata algusesse tagasi. Õnneks oli ilm paranenud ja nüüd oli juba lõbusam matkata. Siiski kujunes sellest üks pikemaid päevi üldse.
Jäime raja alguses olnud rifugiosse, kus pälvisime teiste inimeste hukkamõistu oma üldiselt lõbusa olekuga.
R, 25.07
Ongi kõik, algas kojusõit.
Kahjuks ei õnnestunud ei Dufouril ega Matterhornil käia, aga grupp oli tore ja tegutses hästi. Ehk ootavad mäed ka järgmise aastani.
