Käisime juulis kuuekesi Tetnuldil. Programm oli selline
1. päev
Matk Mestiast Koruldi järvedeni ja tagasi. Kõrguste vahe on 1300m, distants ise üks ots ca 7-8km. Läksime lühemat rada pidi, mis algab kohe küla tagant oja äärest ja läheb üsna järsul nõlval läbi metsa. Rada on väike, aga selgelt leitav ja hästi tähistatud. Kui juba lageda peale välja saab, siis orienteerumisega probleeme pole. Pikk päev oli, palav ilm ja vett veidi liiga vähe kaasas - teepealt kustkilt juurdevõtmisevõimalust ei olnud. Tagasi jõudes olime päris väsinud.
2. päev
Matk suurte seljakottidega suusakeskusest 2700 kõrguselt mäe alla ca 2850 kõrguseni. Kuigi kõrgust ei võtnud, siis distants oli ca 5km ja minek küllaltki raske. Tegelikult oli õige laagriplats veel veidi kõrgemal ja distantsiliselt kaugemal. Lihtsalt üks koht tundus laagriplatsiks väga kutsuv koos mõnusa muru ja kohiseva ojaga.
3. päev
Käisime lähemalt kurusid vaatamas, ca 3100m kõrgusel. Teel oli päris vastik kivikülv, millel käimine oli tüütu. Viisime ette kogu raua ja köied, et oleks järgmisel päeval lihtsam. Tegelikult pole kindel, kas sellist poolkõva päeva on vaja. Õhtuks tagasi laagrisse 2850.
4.päev
Pikk kolaga ülestrügimise päev. 2850 -> 3700. Suurte kottidega läbi kivikülvi, kus vahepeal tuli ühe suurema müraka all vihmasaju üleminekut oodata. Siis mööda lumenõlva 3300-le Amarantide laagriplatsile (põnev sadul iseenesest). Panime juba sellel nõlval seongusse, kuigi seal veel iseenesest pole väga vaja. Edasisel Nagebi kurul kulus juba ära - iseenesest ei olnud ka see, veidi järsem tõus liiga hull, kuid lõpuks oli seal ka veidi kividel turnimist, kus oli juba hea, et tagumistel oli kaaslaste julgestus. Üldiselt raske minek eelkõige pehme ja sügava lume tõttu.
5-7. päev
Laagris passimine, kaardimäng, söömine, magamine. Ilm on sant. 7.päeval käisid küll 4. venelast koos 2 giidiga 14 tunniga tipus, aga erilist mõnu see vist ei pakkunud: kirusid, et jube keeruline oli ja nähtavust polnud üldse. Mind tegi murelikuks jutt mitme tugiköie paigaldamise vajalikkusest ja sellest, mitu tundi see võttis. Meie esialgne plaan oli minna ka 4200 laagrisse, aga gaas hakkas pikast ootamisest otsa saama.
8. päev
Hommikul 3 üles. Taevas on täiesti selge, liustikul tervitavad meid juba saksa grupi pealambid, mis usinalt mäe poole rühivad. Kiirelt mustikakissell valmis ja sisse, kola peale ja minekut. Kell näitab küll juba 4:05 sel hetkel. 2.5 tunniga tõuseme nobedalt mäe õlale, 4300 meetrile, kus olnuks kõrgema laagri asukoht. Teel sinna tuleb ületada mitmeid lõhesid, mis tugeva lumega on ainult kergeks takistuseks. On kerged miinuskraadid, tuuletu ja pivitu. Õlale jõudes saame ka äsja tõusnud päikese kätte. Harjal on nähe eesliikuvaid sakslasi. Hari ise on alguses lihtsate, kuid lahtiste kividega. Vahetult peale kivist osa on kõige teravam hari, kust langused mõlemale poole on järsud. Siiski ei teki seal mõnede varem käinud gruppide kirjeldatud vertigo tunnet - rada on alati piisavalt lai ja kindel. Üsna peatselt muutub hari tavapärasemaks - vasakul on püstloodis sein alla, paremal vast 45 kraadine. Hari ise tõusis alla 45 kraadi, kuigi kohati oli ka järsemaid lõike ja mõnes kohas jäis - sinna panime puure. Veidi enne tippu keeras karniis külge, tuli vahepeal jälle päris harjal ronida. Veidi veel ja oligi tipp - 10:30, ehk 6.5h peale starti. Mõned pildid ja alla tagasi. Laskumine võttis täpselt sama kaua aega kui tõus - julgestamist oli rohkem, lumi läks kohati pehmeks ja ilm läks ajuti pilve, nähtavus kadus. Sellegipoolest ilusti kella viieks tagasi laagris.
9.päev
Kuigi mängisime mõttega proovida laskumiseks muid variante - kas otseteed tõstukiteni või Rockwelli, läksime lõpuks ikkagi tuntud teed pidi. Nagebil panime laskumiseks ühe köie, lumes mässamist oli ka omajagu. Nii see aeg läks - jäime etteteatatud ajast mõnevõrra hilisemaks. Samas ei teadnud ka autojuht täpselt, kuhu tulla, ehk et lõpuks ootasime teeotsas ikkagi pool tunnikest.
Oligi kõik!
