Stamina vana-aasta jooks

L, 22.12.18

Vana-aasta jooks toimus seekord jupp aega enne aastalõppu, aga ilm ei olnud tavapäraselt soe ja märg, vaid hoopis külm (-7..-9C) ja lumine. Kuna sel talvel õues väga jooksnud ei ole, siis oli väheke mõtlemist, mida selga panna. Väikese proovimisega tuli selline kombo: jalga Salomoni speedcrossid ja nike liibukad; selga võrksärk, üks õhuke spordisärk ja asicsi talvine jooksujakk. Õhukesed kindad ja müts ka, ning oligi täitsa OK. Jooksin teatejooksu ja oma vahetuse ootamine venis pikaks, ootamise ajal väga külm ei hakanud. See võibolla viitab, et riideid oli isegi tiba palju. Joostes hakkasid külmetama ainult sõrmeotsad. 

Jooks ise oli muidu hea, startisin positsioonilt kus tagant kedagi väga tulemas ei olnud, napsasin järjest eespool olnud aeglasemaid tiime. Rada ei olnud halb, Salomoni traktorimuster oli täpselt õige valik. Oli naeltega jooksjaid, kes kaebasid, et libedus segas.

Finishis ametlikel andmetel 37:30ga, mis võtab arvesse ka etapivahetuse. Jooksutunne oli hea, kuigi pole kaua õues pikki otsi teinud. Alguses oli tahtmine suur, pidin tempot tagasi hoidma. Kestsin päris hästi lõpuni, viimane kohaparandus toimus veel vahetult enne finishit.

Oktoobri 1. nädal

Kalymnos, 3. korda.

L, 6. oktoober. Kohalejõudmine. Mõned läksid ronima, mina pidasin paremaks poes käia (esimesed ronimispüksid ja toporaamat!), ujuda (veidi tuuline), puhata ja vara magama minna.

P, 7. oktoober.
Sektor Olympic wall
Il movimento sexi, 6a - ok soojendus. Vist 2 aastat tagasi ülaköies proovitud, siis oli ebameeliv.
Reve de Femme, 6b - lihtne algus slabil, keerukam lõpp tufaga, mis nõudis asenditega mängimist.
Smooth operator 7a+ - köies istumise travestia. nukid väiksed ja teravad, kirjelduse järgi tricky.

Sektor Odyssey - suurepärane sektor, kus polnud varem käinud.
Feta, 6c - kaks katset. Esimene veidi kiirustades, maha jäi talk ja kaasa tuli telefon. Uuel katsel olid käed tühjad, jäi praegu pooleli.

Õhtul ujuma, parem, kui enne.

E, 8. oktoober.
Sektor Poets
Saxonia, 6a - suhteliselt OK soojendus, midagi erilist ei meenu..
Dryads, 6b - mitte enam nii OK, pidin kaks korda ekspressis istuma ja vaatama, mis eespool toimub.
Ibria, 6b+ (või ka 6c) - üsna raske, vahepeal kadusid käekohad olematuteks, ei meeldinud väga.

Sektor Afternoon
Panakia/Panacea, 6c - teine katse, pärast aastapikkust pausi. Ja kohe tehtud! :)

Ujuma, endiselt hea vesi. Eesti uudised räägivad kiilasjääst.

T, 9. oktoober, puhkepäev.
Hommikul ärkasin umbes tavaliselt ajal, tegin ca 13km jooksuotsa Arhisse ja tagasi. Minnes tundusid tõusud hirmsad, tulles olid juba ära harjunud. Ujumine, poodlemine jms.

K, 10. oktoober.
Sektor Olympic wall
Reve de Femme, 6b - soojenduseks esimene rada, seekord puhtalt ära ei roninud!
La Moule, 6c+/7a - hea suurte nukkidega jõuline rada - keskkoht raske, esimesel katsel pidin palju mõlema. Teisel katsel ei olnud palju parem, harjutasin ülemist osa ülaköies mitu korda.

N, 11. oktoober.
Sektor Olympic wall
Reve de Femme, 6b - soojenduseks jälle sama rada, jälle puhtalt ära ei roninud!
Folly, 6b - kohe kõrvalt sarnane rada, lõpus käte variante rohkem ja õnnestus puhtalt.
La Moule, 6c+/7a - Esimese katsel puhtalt!

R, 12. oktoober.
Puhkepäev. Sõitsime autoga kogu saarele ringi peale, vaatasime paari erinevat cragi. Kastri tundus so-so, Secret Garden tundus topo järgi üliäge, aga pika lähenemise tõttu kohale ei läinud. Huvitava koha avastasime saare tagasopist, J'te aime  - ports sobiva raskusastme ja iseloomuga radu.
Lõpetuseks külastasime Vathyt ja Pothiat, mille kitsastelt tänavatelt napilt Nissan Micraga läbi saime!

L, 13. oktoober.
Sektor Arhi
Batsi Makria Mas, 6a - võib öelda, et igav rada, soojenduseks ehk ok.
Perfect stranger, 7a - ronisin puhtalt cruxini, aga sealt edasi enam puhtalt ei saanud. Puhkamistega lõpuni.
Kastor, 7a - selle rajaga olid suured lootused, sest lühike ja suurte nukkidega. 7a raskuse jaoks järelikult korralik negatiiv. Viisin ekspressid puhkamistega üles, aga korrata enam ei jaksanud. Jääb järgmiseks reisiks.

P, 14. oktoober.
Sektor St. Constantine, Telendosel.
Laevaga 10st üle, päikese käes päris pikk trampimine ja õige teeotsa otsimine.
Alamsektor Lost world
Try me, 6a - erinevalt eelmisest päevast huvitav, nii tehniline kui jõuline soojendusrada.
Magic Dragon, 6b+ - jõuline, pikalt kergelt negatiivis, sõi kogu jaksamise..
Alamsektor Falcon kingdom
Yin, 6b - üldse mitte jõuline, slabil ilma käteta jalakohtade otsimine ei ole minu tugev külg..

Käimata jäi keskmises Purgatory sektoris, kus osad sõbrad ronisid oma esimesed 6c-d ja kiitsid ka seal leiduvat huvitavat 7a-d.

E, 15. oktoober.
Prometheus, 6c -multipitch Telendosel.
Hommikul 5:45 äratus, umbes 6:20 välja, pimedas raja otsimisega läks aega, seega 7:20 raja all. Esimene pitch 6c, mina ronisin teisena. Selgelt raja võtmelõik ja kahjuks kõvasti raskem, kui järgnevad. (või kahjuks teised kergemad?) Ühesõnaga, ebaühtlane. Ees ronisin 6a, 6b+ ja  veel mingi lihtsa pitchi. 6a oli greidile vastav, 6b+ tundus rohkem 6a+ moodi. Tipus 6 köietäiega (raamatus 8) ja vähem, kui 3 tunniga. Alla tuli marssida siiski veel 2 tundi...

T, 16. oktoober
Puhkepäev. Hommikul tegin ca 11km jooksuotsa Arginontasse ja tagasi, pärast taas autoga ringi kärutamas. Seekord otsisime üsna suure vaevaga üle kefala koopa, milleni jõudsime ilmselt ainult tänu seal varem käinud inimeste juhatustele. Koobas ise oli lukus, aga ükse kõrval oli seinas lahtiste kividega auk..
Pärast lahedasse kohalikku randa pori maha pesema.

K, 17. oktoober
Sektor Poets, alamsektor Coeur d'Armeos
Bar Bar, 6a - 36m soojendust
Sektor Kalydna,
Ixion, 7a - Esimesel katsel ekspresside ülesvedamine võttis peaaegu tunni. Poldivahed olid tõsised.
Teisel katsel sujus aga juba oluliselt paremini. Kui poole raja peal poleks puhkekohta sassi ajanud, oleks võibolla cruxist läbi saanud. Aga polnud ka otseselt seda plaani, puhkasin, ja tegin sealt lõpuni puhtalt. Kahjuks kolmandat korda enam ei proovinud.

N, 18. oktoober
Sektor Poets
Quando tramonta il Sol, 6a - 30m soojendust
Sektor Kalydna,
Ixion, 7a - Rada palju märjem, kui eile.. :S Esimesel katsel olin seetõttu allosas hädas, aga sain ikkagi ka cruxist läbi ja jõudsin tufale puhkekohta, kust edasi jäi ainult kaks ekspressi. Juba tundsin, et on olemas.. Tufalt prakku üle minnes õnnestus esimese ekspressi klikkimine ilusti, aga teise all jäin hätta - kuidagi ei leidnud sobivat asendit klikkimiseks. Kuna teadsin, et kohe edasi on üks sang, asusin lõpuks sinnapoole teele. Paraku ühel hetkel libises käsi lahti, samamoodi teinegi ja tegingi ilgelt pikka õhulendu. Õnneks ei kestnud see kaua, seina kuskil ka ei puutunud. Pettumus oli suur - kõva töö oli tehtud, esimene 7a läks luhta viimases ekspressis! Ronisin suure vaevaga üles ära ja panin ühe pikenduse, et veidi madalamalt klikkida. Poole tunni pärast ronisin raja puhtalt ära.

R, 19. oktoober. Viimane, (poolik) päev.
Sektor Poets
Wala Wala, 6a+ - Slab, üsna keerukas, puhkasi 2 korda.
Happy wife, 6c - Jõuline, taskutega rada. Meeldis, aga puhtalt ei suutnud. Pärast eelmise päeva punnitamist rohkem ei tahtnud katsuda ka. Midagi järgmiseks korraks.

Septembri 1. nädal

Üks võlgu jäänud postitus.

02.09 Jüri Jaansoni jooks, netoaeg 42:31. Algus tänu heale stardinumbrile väga kiire, 3km juurest 12 minutiga. Paraku sealt edasi läks järjest raskemaks..

09.09. Tallinna poolmaraton. Stardikoht seekord viletsapoolne ja eelmise nädala õppetunnina alustan rahulikult. Võibolla oli see hea - väga mõnus minek oli, raskeks ei läinudki. Jooksin koos nelja lätlasega, kellest üks poolel maal ära väsis. Teised kolm panid seevastu ees vaikselt minema. Olin miskipärast pettunud, kui nad enne lõppu peaaegu seisma jäid, et sõber järgi oodata - hea võistlus oli nendega. Netoaeg 1:34:53 oli rahuldav.

Augusti 4. nädal

L 25.08

46. Ülemiste järve jooks. Aga minul alles esimene. Seetõttu ei teadnud ma stardis veel, mis viimastel kilomeetritel ees ootab. Aga esialgu start - mõnusalt kompaktne, mõõdukalt rahvast, sai oma asjad kähku ära aetud. Oli selge, et alguses läheb kitsaks. Läkski. Natuke aega imestasin, kui aeglased inimesed on täitsa stardirivi algusesse saanud, aga siis lõpetasin imestamise ja jooksin neist järve kaldalt mööda. Korraks põikas rada täitsa metsavahele, kus tuli lausa orienteerumise tunne peale. Seejärel põikas aga Peetri külavahele, kus siledal kergliiklusteel saavutasin kiiruseks enda kohta väga korralikud 4:12 lausa. Paraku ei kestnud see pidu kaua, pärast 5.km joogipunkti olime tagasi kruusateel, kui tempo langes 4:25-ni ja kilomeetrite edenedes lausa 4:40-ni - no ilmselt ei ole ikka seda vormi. 7km peal olin 31:10ga, 9 peal 40:00, 10km nõks alla 45:00. Aga siis alles hakkas nalja saama - 11km pealt keeras rada metsavahele kus algasid luited. Umbes kolmanda luite juures tekkis küsimus, millal see pull läbi saab. Lõpuks saigi, umbes 13km peal. Vahele jäi üks jooksukilomeeter tempoga üle 5 minuti.. Raske oli, väga raske. Kõik fotod selles jooksust kinnitavad sama. Lõpuks 13.8km (Kella järgi 13.7km) ajaga 1:02:43, neto 1:02:27. Loodetud ajast alla tunni jäin paraku üsna kaugele.

Tagantjärgi vaatasin, et hästi õnnestunud Narva jooksul oli sammusagedus 85, viimasel ajal 83. Juba see üksi seletab suurema osa eesmärgile allajäämisest.

Augusti 3. nädal

P 18.08

Rakvere ööjooks.
Augustis on trennitegemine olnud veidi parem, kui juulis, nii et lootus oli, et veidi ehk edeneb. Unustasin pulsikella koju ja jooksin 1:40 grupis - seda siis, kui suures rahvamassist läbi trügida jõudsin ja selle pundi kätte sain. Juhtus see kuskil 4-5km kohal. Pärast grupi kättesaamist võisin tempot natuke tagasi hoida ja üldiselt oli täitsa vahva nendega joosta, toredad tempomeistrid. 12km peal hakkas punt aga hoopis eest ära vajuma. Ei põdenud selle pärast eriti, jooksin oma jooksu edasi. Hea üllatusena ei tulnudki mingit suurt ärakukkumist, jaksasin ka lõpukilomeetreid ilusti joosta (korraks 15 peal oli tunne, et kas nüüd äkki läheb raskeks). Aga ei, ilusti lõpuni, viimased paar kilomeetrit panin veel juurdegi. Õhupalle siiski enam ei näinud - aga finišisse jõudsin sellegipoolest ajaga 1:38:18, netoaeg veel 30s paremgi, s.t. elu paremuselt teine jooks. Tempomeistrid olid 2.5 minutit kiiremat tööd teinud..

Augusti 1. nädal

P 05.09 - Saadjärve jooks

Pärast juulikuist reisimist, haigust ja trennipausi oli varasuvine hea jooksuvorm kadunud.
Saadjärvel alustasin ettevaatlikult, jooksu keskosas liikusin ehk juba tavapärases tempos, tunni ajaga jõudsin 13km märgini vs 14km Narvas. Aga see oli ka koht, kus raskeks läks, päikesele avatud tagasijooksuotsal läks samm töntsimaks ja minek raskemaks. Finišis ajaga 1:19.21, oma arvestuste kohaselt 5min aeglasemalt, kui Narva tempo.

Juuni 2.nädal

L 09.06

Narva energiajooks. Ei tea mitmes, aga minul teine. Rada oli uus, läbi Krenholmi ja siis pikalt jõe servas. Stardis läks seekord natuke kiireks, päris korraliku soojendust ei teinud. Samuti andis jätkuvalt tunda eelmise nädala rehvivenitamine mööda aherainemägesid, selg oli parajalt kange.

Stardikoridor oli seekord veidi naljakas - väga kitsas ja ülesmäge. Minul kui viisaka stardinumbri omanikul ei olnud sellest probleemi - olin juba alguses peaaegu mäe otsas.

Miskipärast tegin seekord liiga tormaka alguse - võibolla vähese soojenduse tõttu, aga pigem vist soovist korralikku aega joosta. Umbes 3km juures võtsin veidi käiku vähemaks, täpselt 4km märgis läks mööda klubikaaslane, kes hiljem lõpetas 1:27ga. Liikus väga rahulikult ja stabiilselt veidi kiiremini, mis lõpuks tähendas umbes 20sek km kohta.

Kilomeetripostid olid üsna naljakalt - pidevalt veidi kaugemal, kui minu kell arvas, lõpuks keris nihe isegi 500m-ni. Viimase kahe km-ga korrigeeriti see kõik aga täpselt tagasi. (Ma ei näinud ei 20 ega 21 märki). Olen varem ka midagi sarnast kogenud, ka siis osutus kell täpsemalt. Samas mõnikord tehaksegi rada pool km pikem. Aja arvestamine oli tülikas. Kella järgi jõudsin 7km peale tublisti alla 30minuti, aga ei osanud sellest suurt midagi arvata. Tegelikult tulnuks rõõmustada. 7-8 oli korralik tõus. Kestsin selle üsna okeilt ära, tahaks muidugi veel paremini. 8st edasi, pärast joogipunkti, oli rada ka omajagu allamäge, mis lubas taastuda ja pikal sirgel head tempot hoida. 14km juurde jõudsin siiski ka oma kella järgi pisut rohkem kui tunniga. Kõige suurem kaotus tuli kahjuks viimasel kolmel kilomeetril, kui selg hakkas tunda andma ja tekkis ka maksapiste (liigsest joomisest?). Mõned jooksjad, kes minuga 18 juures koos olid, lõpetasid minut kiiremini.

Kuna rada lõppes ootamatult kiiresti ära (nihkunud km märgid!), siis tuli lõppaeg parem, kui arvasin. Netos 1:33:36, ca 4.5 min varasemast rekordist parem. Pole paha, aga mul on palju veel sees ;)

Juuni 1. nädal (EMV)

R-P, 01-03.06

Meistivõistlused mägironimises, Kohtla-Nõmmel, nagu viimastel aastatel tavaks.

Reede õhtul pikima ülesande tutvustus ja sellele järgnenud arutelu. Ülesanne oli pigem suhteliselt lihtne: a) tõus ca 15m diagonaalköit, 2 oma sõltumatu köie pingutamine. b) speleo veel kõrgemale, 2 oma sõltumatu köie paigaldamine. c) esimese võistleja probleemideta laskumine, ülejäänute laskumine ühe kannatanuga piiragualasse.
Peamine küsimus oli kahe sõltumatu köie järeletõmbamine - meil sobis ülesandeks üks 70m staatiline köis, mis ulatus 4 korda üle selle distantsi. Tagantjärgi mõtlen, et tegelikult saanuks hakkama ka oma lühemate köitega, eriti, kui üks neist oleks üle 30m (vist oli?). Igatahes panime õhtul pärast üsna pikka peamurdmist kõik liikumised paika. Peamised põhimõtted: see, kes kuskil punktis julgestama jääb, teeb seda seal lõpuni. Igast jaamast tuleb inimesi esimesel võimalusel edasi saata, et ei tekiks jaama ummistamist. Ning alati tagantjärgi korduv tarkus: köied peavad käima puhtalt.

Võistluse juurde: loosi (?) tahtel startisime viimastena. Saime 1.5h toas passida ja kuulata õuest teiste hõikeid.

Alustuseks tuli hoone katuselt 30m laskuda, ilma mingite trikkideta. Mõtlesime ka seda paralleelselt teha, aga reaalselt ei olnud seal selleks ruumi. Läksime üksaaval, julgestasin 2-3 laskujat. Maha jäeti üks seljakott, mida ma ise enne ei näinud, kui kohtunik vastava märkuse tegi. Muus osas laskumine sujus. Seejärel saime väikese puhkepausi, sest konstruktsiooniülesanne ei olnud veel vaba.

Kui konstruksioonile peale saime, siis sujus see suhteliselt okeilt - vaatasime hoolega, et staatilise köie jaamast õigesti läbi panime, pingutasime Lauriga kumbki ühe haru, mitte ülemäära tugevalt. Tõusudel kellelgi väga suurt probleemi ei esinenud. Mina läksin Matti järel teisena, võtsin Lauri sisse ja julgestasin ta kohe edasi järgmisse jaama. Lauri ja Kaisa said õhus üksteisega kokku, erinevate võistkonna ja kohtunike paigaldatud tugi- ja julgestusköitest moodustus tõeline ämblikuvõrk. Aga see võrk siiski hargnes. Kuna mina pidin viimasel etapil olema kannatanu, siis jäin teise jaama võimalikult kauaks ja läksin viimasena speleost üle. Enne minu speleot lasti Kaisa juba lõppjaama.

Paraku minu ja Matti laskumisel finišisse juhtus kaks apsakat - esiteks ei teinud me endile sõltumatuid julgestusi ja pärast selle vea parandamist selgus, et lisaots ei ulatunud maani. Vahetasime veel korra julgestusköit ja pusisime tükk aega, et Kaisale tõmbamisots visata (selle oleks võinud varem lõppjaama saada). Kaisa tõmbas meid finišisse ära, kui siis sai paraku meile antud 2 tundi otsa ja viimast meest me lõppu ei saanud. Üllataval kombel olime selle ülesande võitjad, kuigi valdav tunne oli pigem pettumus.

Järgmine ülesanne, jõeületus, ebaõnnestus. Stardis tuli kohtunike materjalist jaam teha, kuniks ma sellega pusisin, tegid teised omi jaamu. Seisime pehmel, risusel kaldpinnal, kus köied ja kotid kippusid allamäge libisema ja pusasse minema. Eelmise ülesande juures oli köietöö jälgimine meeles, siin enam mitte. Kui tugiköied Mattile üle saatsime, siis tegime seda korraga, ning tekkis köiepusa - oleks pidanud saatma köied piisava vahega. Sortisime selle pusa ära, pingutasime -- ja nägime, et üks köitest koormas meie oma jaama, mitte kohtunike oma. Pinge maha, ümbersättimine, uus pingutamine õigesse jaama. Lõpuks saime Kaisa ja Lauri (kes kannatanuna ei saanud mitte midagi peale sääskede söötmise teha) üle saata. Viimasena mina. Taas oli kaks kotti maha jäänud, mis tuli kaasa vedada. Veetakistuse keskel tuli omavahelisesst pusast vabastada järeletõmbamisköis ja seljakotid. Lõpuks sain üle ja köied järgi. Läks umbes tund, millega me olime üllatavalt lausa kolmandad. Teised tiimid ei olnudki palju ees ning arvestades kõike pusserdamist, mis tegime, lasime selle ülesandega ilmselt suure võimaluse käest.
Ülesande lõpus olid mõned teooriaküsimused, mida vastasime üsna okeilt, vaid üks vale vastus andis meile orienteerumiseks ühe kontrollpunkti juurde.

Viimane ülesanne oli kanderaam ja rehvi transport üle aherainemäe. Õnnestus ilma märkimisväärsete ekstsessideta. Kohtunik Erkki märkis, et nõlvale hakkasid moodustuma astmed, mis meid kahtlemata aitasid. Lõpus oli veel väike sõlmede test, mis ei valmistanud probleeme.

Oligi esimene päev läbi. Endalegi üllatuseks olime üsna pikalt liidrid: 16 punkti Firni 12 ja Alpinesti 10.5 vastu. Vahe oli siiski selline, et järgmiseks päevaks see midagi kerget ei lubanud.

Pühapäeval olid individuaalsemad ja tehnilisemad ülesanded. Kõigepealt tegid Matt ja Lauri seinal seongu päästeülesande, mis tuli neil küll ilusti välja, kuid nagu hiljem selgus, napilt kõige aeglasemalt. Seejärel tugiköitel haaravatega (Kaisa) ja raskusega (Lauri) tõus. Kummalgi ei läinud päris nii libedalt kui oleks võinud ja edu sulas veelgi. Konstruktsiooniülesanne tuli minul ja Kaisal okeilt välja, aga ikkagi just Firni järel teised, mistõttu enne kaljuronimist olime juba ühe punktiga taga.

Kaljuronimises olnuks seega vaja Firni rohkem kui ühe kohaga edestada, mis tundus vähetõenäoline, eriti pärast seda, kui Gen ronis 30m sisenurga topini välja. Mina seda korrata ei suutnud, vajusin poole seina peal köide. Paraku just sinna meie kuldmedal jäigi, sest välisnurgas oli Matt firnikate tüdrukust parem.


Mõtted edasiseks:

a) Köietöö puhtus on jätkuvalt kõige, kõige tähtsam.
b) Kiirusta aeglaselt. See meil toimis. Röökimise jätsime ka ära, selle eest tiimile suured plusspunktid!!
c) Palju segadust tekitasid töövõtted või õigemini nende lubamine/keelamine. Kohtunikud (kes tegid üldiselt suurepärast tööd, au ja kiitus neile!) võiksid võibolla mõelda läbi lubatud töövõtted mõeldavates olukordades (tõus, laskumine, tugiköis, vajalik punktide arv, haaravate kasutamine). Neid on omajagu, kuid mitte ülemäära palju.


Kokkuvõtvalt võib vist kasutada Lauri mõtet - 25 raha eest oli möllu ja meelelahutust küll ja veel, ning järgmisel aastal osalemiseks on vist kogu tiimil meelestatus positiivne. Teeme siis järgmisel aastal selle potentsiaali realiseerimise ära, millest Holmes võistluse alguses midagi rääkis.

Mai 4. nädal

P 27.05

Pärast Karula 'treeninglaagrit' ärkasin hommikul vara, pakkisin oma asjad kokku ja sõitsin Raplasse. Jõudsin paraja ajavaruga, aga korraldus oli sujuv, sain oma koti kohe hoidu anda ja suhteliselt palava ilmaga võistlusriietuses põhjalikult sooja teha. Näha oli mitmeid trennikaaslasi ja vanu sõpru. Räägiti kiirest (ja lühikesest) rajast, aga tuul tekitas veidi küsimärke. Arvestades möödunud nädalavahetust olin kindel, et alla 40 minuti joosta ei õnnestu, aga veel varasemate jooksute väga head tulemused on siiski teatud ootusi tekitanud.
Startiminek veidi hilines miskipärast, läksin kohale alles siis, kui koridor oli juba rahvast täis. Pidin siis vaikselt ettepoole libistama. Aga suurt lugu sellest polnudki, sest üritus oli suhteliselt väike. Jooneni jõudsin ca 5 sekundiga ja mis veel olulisem, normaalselt jooksma sai üsna ruttu hakata. Siiski oli esialgu peamine tegu endale õige seltskonna leidmine. Esimesed neli kilomeetrit möödusid normaalselt, kalkuleerisin, et tempo on alla 41 minuti, mõttes korrigeerisin, et ilmselt tuleb ikka veidi üle selle. Pikale sirgele keerates läks paraku kohe pilt halvemaks - tuul oli vastu, väike tõus, krobelisem asfalt, ning lisaks jäin miskitmoodi üksi. Tempo kellal ehmatas - varasemate 4:0x asemel äkisti 4:2x. Ja nii see terve tagumine kaar läkski - liiga hull ei olnud, aga kiirust ka enam ei olnud. Alles sirge lõpus, teise joogipunkti eel, sain endale mingi pundi, kellega enamvähem koos joosta. Pikalt sirgelt ära tulles muutus asfalt taas siledaks, mis minule on oluine asi. Tempo nagu paranes. Liiga hull ei olnud, kanatasin kõik ära. Nägin esmakordselt, kuidas minust 50m eespoolt keegi raja kõrvale kargas ja #2 tegema pidi. Jama, kui võistluse lõpus põhja ära lööb.
Viimased kaks km hingeldas minu taga keegi tegelane, kes oli kogu aeg käeulatuses, aga mööda minna ei jaksanud või ei tahtnud. Kui enne lõppu mõnesajameetrise kruusalõigu ära olin kestnud, olin kindel, et jään tast ette - lõpp on mul suhteliselt kiire. Nii oligi.

Kokkuvõttes oli aeg 42:19 pettumus - oleksin oodanud minut paremat tulemust. Peab vist tõdema, et teisipäevased orienteerumised on kehvem trenn, kui klubi ÜKE.

Mai 2. nädal

P 13.05

Tartu 36 maastikumaraton. Ilm on päikeseline, tuuletu ja palav. Lausa nii palav, et ei ole probleemi stardist väga ettevaatlikult minema hakata. Esimese joogipunktini toimib tempo kontrollimine täitsa hästi, edasi läheneb kiirus oma piirväärtusele. Kõigest hoolimata ei toimu jooksu lõpus väga suurt ärakukkumist, jõuan hoida 5:0x tempot lõpuni. Poolmaratoni aeg tuli 1:42, mis oli tõeliselt üllatav - pole palju maantee poolikuid, mida ma kiiremini oleks jooksnud. Lõppeg 1:58 on 9 minutit parem, kui senine parim, mis omakorda oli joostud 900m lühemal distantsil. Olen tulemusega väga rahul. Pärast jooksu pakutakse mh alkovaba õlut, võtan selle ja kahetsen, sest ei matse väga ja purki kinni panna enam ei saa. Üldiselt - oli raske, aga tore.

Mai 1. nädal

T 01.05

Traditsiooniline Viljandi suurjooks. Ilm on tavalisest soojem, 15-16 kraadi, mõningase tuulega, pilves. Rahvast on palju. Öösel sadanud vihm on raja pehmeks teinud. Jooksen alguse ettevaatlikult, esimese tõusu lõpuks on veel täitsa inimese tunne. Aga see möödub, 5. kilomeetril, kui algab mööda põlde jooksmine, tunnen, et olen üsna süsi. Võtan võimalikult lihtsaid rajavalikuid, pigem ümbert, kui üles alla ja ka põldude vahel püsin teedel, nii palju kui võimalik. Distants tuleb sellest 200m pikem, kui mullu, aga mulle tundub, et aitas - kui põllud lõppevad, jaksan veel teede peal pingutada. Finišis täpselt 4 minutit parema brutoajaga (53:03), kui eelmisel korral. Koht poole parem, 606 asemel 306. Viisakas jooks, kuigi oli tunda, et tõusudel ja raskemal pinnasel olen nõrk.

Aprilli 5. nädal

L 28.04

Märkamatult on "võistlushooaeg" käima läinud. Üsna käigu pealt tuli otsus joosta Kõrvemaa lühemat jooksu, ametlikult 6km. Kuna asjalikumad tegeleased jooksid pikemat maad, siis 6km oli rohkem selline naiste ja laste jooks, mõned teravama jalaga noored ka hulgas. Olin stardirivis üsna ees, aga proovisin jooksukiirust veidi tagasi hoida, Jüriöö kogemusele mõeldes. Kõige parem tunne oli teisel kilomeetril, kui stardikiirendus oli möödas ja keha oli jooksuga ära harjunud, kuid mingit väsimuse märki veel ei olnud. Loomulikult üsna ruttu see tuli, kohe kui algasid tõusud. Kilomeetrid 2-4 olid seetõttu paras kannatamine, edasi oli jälle lihtsam. Jooksin enamus ajast koos kellegi hispaanlasega, ees paistis ka paar selga. Taga oli õige pea täielik vaikus. Enne lõppu läks hispaanlane eest ära, aga sain ise jagu ühest kinnaste ja tutimütsiga noorhärrast, kes sobivama riietuse korral oleks kindlasti võinud paremini joosta. Kella järgi oli distants 6.4km, aeg 28:38. Distantsi keskel käeulatuses tundunud selajd lõpetasid jooksu minut eespool..

Aprilli 4. nädal

E 23.04

Jüriöö teatejooks Teletorni ümber. Jooksin teist vahetust, 2x600m ring. Ees lähedal oli üks võistkond mitte eriti sportliku jooksjaga, selle neelasin avasirgel. Edasi oli tükk tühja maad ja ei saanud sel ringil enam kedagi kätte. Teise ringi alguses läks juba raskemaks ja tagant tuli juba keegi teine ja läks mööda. Eespoolt tuli küll ka veel mõni nagu lähemale, aga kätte ei saanud. Pärast aegadest vaatasin, et esimene 600m 1:50ga ja teine 600 2:11-ga - natuke liiga suur ärakukkumine, et rahul olla.

Veebruari 4. nädal aka Rjukan 4 aastat hiljem

Esiteks, postituste sagedus on kukkunud nulli mitte sellepärast, et trenni tehtaks vähe, vaid seetõttu, et regulaarset kergejõustikutrenni on nii palju, et lihtsam on seda polarist vaadata. Sekka ka omajagu ronimist.

Kajastamist väärivad eelkõige suuremad ja olulisemad sündmused (reisid ja võistlused)

Veebruaris käisin üle nelja aasta Rjukanis ronimas. Vahepealsete aastate jooksul ilmselt ei olegi puuridega roninud - välja arvatud just nädal enne reisi, kui Türisalus õnnestus täitsa viisakalt köis üles viia.

Aga reisist:

L 17.02

Krokanis. Panime ülaköied kolmele WI3-WI4 rajale. Puurimise harjutamiseks läksin ühest seinast ka altjulgestuses üles ja sain kohe omad vitsad: kui neljas puur oli sisse keeratud, sirutasin ekspressi järgi ja siis ilmselt lagunes auk, kuhu kirka oli haagitud. Eemaldusin seinast suurel kiirusel, ülemine ots ees. Jäin pea alaspidi rippuma kahte alumisse puuri (ronisin poolköitega). Ise ei saanud kriimugi, aga hiljem asja uurides selgus, et kiiver oli kuidagi saanud päris suure matsu (tundus nagu kirka jälg) ja üks GoPro kinnitus oli kadunud. See viimane võis minna ka millalgi hiljem suure külmaga, sest nagu hiljem selgus, GoPro külma ei talu.

P 18.02

Ozzimosises. Endiselt ühe köie pikkused WI3 ja WI4 laadsed asjad. Eilse kukkumise mõju on neljasel seinal kohe näha - puhkan palju puurides. Õhtupoole ronin veidi järsema, aga astmelise liini ilusti ära siiski. Rahulik päev ja mitte nii külm, kui eelnev.

E 19.02

Upper Gorge. Hommikul vara kohale, aga Sabotorfossen oli juba võetud. Veidi kaugemal on Blindtarmen WI4, mille esimese pitchi poole kõrguseni ulatus tänavu lumenõlv. Kahlasime sealt üles ja alustasin esimesena ronimist, sest alguse köietäis tundus apetiitsem. Alguses panin ennast kaks korda puuri, aga edasi asi paranes, ronisin, kuni jääd jätkus. All olime plaaninud jätta teise pitchi Luukasele, aga lähemalt vaadates osutus see mõttetuks lumekuluaariks. Alla tagasi.

Sabotööride juures passisid kaks leedukat, kes kinnitasid, et nad on just lõpetanud ja kosk on tühi. Seega Sabotorfossen WI5 läks loosi. Ronisime esimese pitchi vabalt (lihtne, aga rumalus). Teisel läksin ees. Kahjuks lõpetasin selle liiga vara - jõudsin kohta, mis oli ilmselge jaamakoht. Paraku veidi hiljem oli teine samasugune, kus pidime köied ümber lappama, et Luukas saaks kosele mõistlikust kaugusest esimesena minna. Vertikaalne purikaosa oli suur ja pikk. Isegi järgi ronides oli ta päris raske, hoolimata paljudest aukudest ja astmetest. Oli selge, et WI5 lead oleks mulle veel liiga suur tükk. Üles jõudes oli siiski tuju hea - kuigi märgatava hinnaalandusega, oli reisi eesmärgiks olnud rada tehtud. Jalgsimatk elektrijaama torude alt ja pealt sillani, kus avanes hea vaade Peljode ja briti uljaspeade viieka (Vemorkbrufoss Vest) ronimisele. Britid kasutasid ca 70m kose peale kokku tervelt 6 puuri.

T 20.02

"Puhkus". Jalutuskäik Gaustale ja tagasi. Kartus oli, et liigne lumi teeb asja raskeks. Bussike tuli parkida tavaliselt parklast allapoole, sest seda polnud lumest puhtaks lükatud. Aga hea oli näha, et mäel lumi kandis, koorik oli enamasti piisavalt kõva. Nähtavus oli piiratud, palju tuli käia valges mullis. Harjale jõudes tekkis sellest omapärane fenomen: nägin lumevalle, mis tundusid sajakonna meetri kaugusel olevad karniisid, aga siis korraga selgus, et need olid käeulatuses väikevormid. Hari saabus seega väga äkitselt. Pole enne midagi sellist kogenud.

Tipupildid tiputähise juures, kohvikus mõistliku hinnaga vahvel ja kohv ja ebamõistliku hinnaga õlu. Tagasi alla täpselt tunniga (ülesminek võttis kolm tundi). Õhtul veekeskusesse ujuma.

K 21.02

Upper Gorge. Jõudsime küll vara, aga mitmesugustel põhjustel algus venis ja pidime koskede vahelt edasi-tagasi jalutama, et vaba varianti leida.
Alustuseks mingi neljane, vist Host WI4. Ronisin puuridega üles mingit lihtsamat nurka ja laskusin. Luukas kordas, keerukamat liini pidi.

Jalutuskäik tagasi Nye Vermorkfossi WI5 peale. Ühed ronisid, teised laskusid.. pidime veidi ootama, et kosk vabaneks ja siis tulistasime selle ära. Lihtsam, kui Sabotöörid - purikas oli lühem ja veel augulisem, lisaks oli purikal millegipärast ühes kohas abalakov jäetud, mis vähendas puurikeeramise vajadust kriitilises kohas.

Jalutuskäik tagasi oli seekord teiselt poolt elektrijaama, palju lühem.

N 22.02

Eelmisel õhtul kaugelt vaadates tundus, et To menn og et Foster WI4 on ronitav ka kahele paarile. Hommikul varakult kohale ja esimesena kose all. Edasi enam nii hästi ei läinud, veidi pärast meid saabusid kolm lätlast, kes ohutusnõuetest liiga palju ei arvanud. Seega alustas kosel kolm tiimi peaaegu üheaegselt. Peljod loobusid üsna ruttu, sest jää kvaliteet ja julgestus olid halvad ning sodi sadas palju. Meie panime lätlastega kõrvuti võidu. Mulle tundus, et köis lõppes veidi enne purikat ära (tegelikult tuli Luukas juba mõnda aega simus järele) ja kuna ainult kaks puuri oli järgi, tegin mingis enam-vähem kohas jaama. Selles üsna ebamugavas jaamas tekkis köitega majandades paras pusa ja lätlased jõudsid purikale meist enne. Tegime siis järgmise jaama purika taha varju ja Luukas läks purika kõige järsema serva peale, vastupidiselt lätlastele, kes ragistasid laugemal vastasserval. See oli selgelt meie raskeim ronimine sel reisil - järsk, aukudeta, ümmargune. Luukas sai temaga siiski ilusti hakkama. Isegi järgi ronides oli veidi tegemist, et purikale korralikult peale saada, aga kõik läks õnneks. Pärast purikat oli kõvasti lund ja vähe jääd. Eemaldusime kõrvale metsa ja laskusime puudelt. Ei õnnestunud täpselt tabada varasemat laskujate rütmi ja sügavast lumest õigeid puid leida - kahte kohta tuli jätta oma reps. Tegime kokku 4 laskumist, mis võtsid omajagu aega, aga olid siiski päris nauditavad, sest ilm oli läinud väga külmast mõistlikult külmaks.

Kokkuvõttes - oli äge reis, kuigi ronimine on sellisel tasemel, et WI4 lead tekitab parajad värinad ja WI5 on üsna mõeldamatu. Samas, peale mitmeaastast pausi on see isegi päris hästi..