Viljari õhutusel käis väike seltskond Toilamõisat uurimas. Tuleb ütelda, et oli võimas. 20 meetrit vertikaalilähedast jääd, täiesti läbikülmunud seinast eemal seisev kosk (mida me kontrollisime alles liiga hilja ja seetõttu ei roninud) ning ilus ilm. Eelkõige siiki kõrgus. Kui ma viimasena alla laskusin, siis oli esimene emotsioon oli kõhedus.. nii kõrgelt pole ammu alla sõidetud. Astangu on Ontikast 2 korda madalam.
Ronisime mitmeid kordi kahte liini (probleemiks oli staatiliste köite vähesus, millest jaama teha). Viljar ronis ühe korra ka puuridega sama liini, kust Tõnis aasta alguses kukkus.
Enda ronimisest: iga korraga läks lihtsamaks. Peamiselt seetõttu, et augud olid juba ees ja ka seetõttu, et psühholoogiline barjäär oli ületatud. Tee või tina, aga kõrgus mõjub.
Tagasitulek venis, sest ülessaamine oli keeruline ja šumaaritamine ei tahtnud mõnel väsinuna enam päris hästi välja tulla.
Ronisime mitmeid kordi kahte liini (probleemiks oli staatiliste köite vähesus, millest jaama teha). Viljar ronis ühe korra ka puuridega sama liini, kust Tõnis aasta alguses kukkus.
Enda ronimisest: iga korraga läks lihtsamaks. Peamiselt seetõttu, et augud olid juba ees ja ka seetõttu, et psühholoogiline barjäär oli ületatud. Tee või tina, aga kõrgus mõjub.
Tagasitulek venis, sest ülessaamine oli keeruline ja šumaaritamine ei tahtnud mõnel väsinuna enam päris hästi välja tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar