EMV

Matkatehnika võistlused väärivad omaette postitust. Järgmisel aastal hea reaalsuskontrolli teha.


Reede algab kohalesõidu ja ohtrate (meeste)naljadega. Lõbus.
Rajatutvustus tõi väikeseid üllatusi - olin arvanud, et situatsioonide ülesandel rippjaama ei ole ja miskipärast olin ka arvamusel, et päästetööd toimuvad puude vahel kolmnurgas, mitte ühe otsaga kõrgustes. Päästetööde  kannatanute moondumise kriteeriumid tekitasid alguses segadust, kuid olid tegelikult loogilised.
Loos läks peaaegu ideaalselt. Kuigi taktika esitamise nõudega taheti lõpupoole startijate eeliseid vähendada, ei olnud vähendamine kuigi täielik. Saime kolmandana situatsioonide ülesande ja kuuendana, viimasena, päästetööd. (Tegelikult õhtul öeldi vastupidi, pääste enne situatsioone, seetõttu panime õhtul taktika osas peamise auru just päästetrassile). Situatsioonide loos oli ka hea, sain täpselt sama ülesande, mis eelmisel aastal. Ideaalsest loosist jäi puudu ainult see, et meie kaks veidi vähem tehniliste ülesannetega kokkupuutunut sattusid kahekesi koos (minu arvates) raskemale rajale.

Päästetrassi oli võimalik läbida kahte pidi, erinevate kannatanutega. Käisime mõlemad variandid etapikaupa läbi, jälgides, kes kannatanud on ja mis järjekorras inimesed peavad liikuma. Liiga palju mänguruumi ei jäänud. "Tagurpidi" variant tundus inimeste jaotamise mõttes oluliselt parem, sai kaks rasket kannatanut (loodetavasti) üsna kiirelt alumisse jaama ära saata ja tervendada.

Laupäev.
Hommikul selgub, et järjekord on ikka pisut teistsugune. Arutame siis natuke rohkem situatsioonide taktikat, Annemail, kellele jäi A-ülesande põhiraskus, oli oma tegevus peas nagu luuletus. Eriti ei näinud, kuidas neil asi sujus, aga sain aru, et väiksemad vahendite käsitsemise probleemid ikkagi kuhjusid ja nõudsid oma aja.

Mina pidin B-ülesandes Tõnist vinnama. Alustuseks proovisin ehitada seinale lisajaama, aga olukorda hinnates tundus, et seda ei õnnestu pärast laskumisel kätte saada. Lammutasin aegamööda ära, seda enam, et sealt saadavat varustust oli vinnamisel vaja. Kasutasin köie haramiseks linti, sest haaratsi kasutamine põhiköiel on minu jaoks ikkagi päris segane teema. Reaalses olukorras eelistaks haaratsit. Sain veel kaks häda, mis oleksid pidanud olema välditavad - haarav libises, kuni tegin neli keerdu, tõmbamissling kippus karabiinide vahele kinni jääma. Oli palav, vinnasin nagu jõudsin, aga Tõnis väga kõrgele ei tõusnud. Kui aeg täis sai, oleksin peaaegu ropsima hakanud.

Enne meie päästetrassile pääsemist algas äikesetorm. Lasime suurema maru mööda, aga läksime siiski suhteliselt märja ilmaga peale. Annemai transportis esmalt minu alla. Seljasvedamise tüüpiline probleem, liiga palju raskust jäi õlgadele, vähe vahendisse. Allosas hakkasin pelgama, et surume Annemai päris kinni, hakkasin vaatama, kuidas seljast maha ronida. Õnneks jõudsime siiski jaama, misjärel rollid vahetusid. Tegin mingi suheliselt mõttetu täiendava kõrgema jaama. Tõnis ja Andres said alla suhteliselt libedalt. Köied olid juba üsna pusas, aga sain siiski varsti üle sõita. Kohuniku köie koormasin ilusti vastu maad.. Paraku kaotasin sidumise käigus ühe oma staatilistest köitest ja see tuli teistel tagasi üle tõmmata ja uuesti mulle saata. Edasisest mul selge ülevaade puudub, aga kannatanud Annemai köielepanek läks raskelt ja kaua. Sain teda tõmbama hakata, aga kaugemale, kui poolele teele ta ei jõudnud.

Rajameistri kaamerast. Päästetrassi start.

Pühapäev.
Alpinismitehnikad koosnesid väga toredast valikust trassidest, mida tuli kahes seongus võimalikult palju läbida. Eelnenud kainestavae õppetundide valguses võtsime minule ja Tõnisele suhteliselt lihtsana tunduva, kuid kõige rohkem punkte andva kannatanu ülesande. Annemai ja Andrese jaoks tundus olevat tehtav üks lihtne köietöö ülesanne mõnede tõusude ja laskumisteha. Rohkem trasse kellegile kirja panna ei julgenud. Kumbki trass ei läinud päris plaanitult. Vinnasin Tõnis jälle oma "läbiproovitud meetodil", mis töötas küll ilusti, aga nõudis kõvasti aega ja jõudu. Läks kolmveerand tundi ja midagi muud me teha enam ei jõudnud. Annemai ja Andrese ülesanne sisaldas ootamatult rippjaama, millest libedalt läbi liikuda neil ei õnnestunud.
Mõtlesime eelneval õhtul ka seda varianti, et saata speleot tegema Tõnis/Andres ja päästetööle Madis/Annemai. Kuna speleo tundus piisavalt lihtsana, jätsime selle võimaluse kõrvale.

Kokkuvõttes jäime viiendaks ehk eelviimaseks. Kuna kuues koht oli tegelikult B-rajalt üle tõstetud suhteliselt vähese kogemusega (aga tubli) sats, siis väga rõõmustada ei saa. Neljas koht oli küll väga lähedal ja tegelikult oli kogu võistlus üsna tasavägine, kus kõikide trasside võidud läksid erinevatele võistkondadele. Mulle tundus, et kahepäevase tiheda võistlusprogrammi peamine eelis oligi see, et hoolimata hindamissüsteemide vahetamisest jms õnnestus paremusjärjestus ikkagi objektiivselt välja selgitada. Kõigi võistlejate nõrgemad kohad tulid üsna halastamatult välja. Samas oli kõigil mõni toredam etapp, mis paremini õnnestus. Ja lõpuks - sai rohkem lahendada probleeme, millega liiga tihti kokku ei puutu. Maksvusele pääses pidevalt asja sees olemine. Kuigi tegime eelnevalt kuus trenni, on sellest vähe, kui peamine talvine tegevus piirdub samadest seintest lihtsalt üles-alla ronimises.

Lõpetamisel küsis rajameister, kas Karula veski on ennast ammendanud. Võistlus toimus seal vist juba neljandat aastat järjest. Olen isegi sama mõtelnud, mh ka seda, et alternatiivkoht oleks vist Lätis. Aga ei - Karula on lihtsalt väga mõnus. Natukese kavalusega saab sinna seinale joonistada veel küllalt huvitavaid trasse. Arvatavasti seda järgmiselt aastal ka tehakse.