esmaspäev, 26. veebruar 2018

Veebruari 4. nädal aka Rjukan 4 aastat hiljem

Esiteks, postituste sagedus on kukkunud nulli mitte sellepärast, et trenni tehtaks vähe, vaid seetõttu, et regulaarset kergejõustikutrenni on nii palju, et lihtsam on seda polarist vaadata. Sekka ka omajagu ronimist.

Kajastamist väärivad eelkõige suuremad ja olulisemad sündmused (reisid ja võistlused)

Veebruaris käisin üle nelja aasta Rjukanis ronimas. Vahepealsete aastate jooksul ilmselt ei olegi puuridega roninud - välja arvatud just nädal enne reisi, kui Türisalus õnnestus täitsa viisakalt köis üles viia.

Aga reisist:

L 17.02

Krokanis. Panime ülaköied kolmele WI3-WI4 rajale. Puurimise harjutamiseks läksin ühest seinast ka altjulgestuses üles ja sain kohe omad vitsad: kui neljas puur oli sisse keeratud, sirutasin ekspressi järgi ja siis ilmselt lagunes auk, kuhu kirka oli haagitud. Eemaldusin seinast suurel kiirusel, ülemine ots ees. Jäin pea alaspidi rippuma kahte alumisse puuri (ronisin poolköitega). Ise ei saanud kriimugi, aga hiljem asja uurides selgus, et kiiver oli kuidagi saanud päris suure matsu (tundus nagu kirka jälg) ja üks GoPro kinnitus oli kadunud. See viimane võis minna ka millalgi hiljem suure külmaga, sest nagu hiljem selgus, GoPro külma ei talu.




P 18.02

Ozzimosises. Endiselt ühe köie pikkused WI3 ja WI4 laadsed asjad. Eilse kukkumise mõju on neljasel seinal kohe näha - puhkan palju puurides. Õhtupoole ronin veidi järsema, aga astmelise liini ilusti ära siiski. Rahulik päev ja mitte nii külm, kui eelnev.

E 19.02

Upper Gorge. Hommikul vara kohale, aga Sabotorfossen oli juba võetud. Veidi kaugemal on Blindtarmen WI4, mille esimese pitchi poole kõrguseni ulatus tänavu lumenõlv. Kahlasime sealt üles ja alustasin esimesena ronimist, sest alguse köietäis tundus apetiitsem. Alguses panin ennast kaks korda puuri, aga edasi asi paranes, ronisin, kuni jääd jätkus. All olime plaaninud jätta teise pitchi Luukasele, aga lähemalt vaadates osutus see mõttetuks lumekuluaariks. Alla tagasi.



Sabotööride juures passisid kaks leedukat, kes kinnitasid, et nad on just lõpetanud ja kosk on tühi. Seega Sabotorfossen WI5 läks loosi. Ronisime esimese pitchi vabalt (lihtne, aga rumalus). Teisel läksin ees. Kahjuks lõpetasin selle liiga vara - jõudsin kohta, mis oli ilmselge jaamakoht. Paraku veidi hiljem oli teine samasugune, kus pidime köied ümber lappama, et Luukas saaks kosele mõistlikust kaugusest esimesena minna. Vertikaalne purikaosa oli suur ja pikk. Isegi järgi ronides oli ta päris raske, hoolimata paljudest aukudest ja astmetest. Oli selge, et WI5 lead oleks mulle veel liiga suur tükk. Üles jõudes oli siiski tuju hea - kuigi märgatava hinnaalandusega, oli reisi eesmärgiks olnud rada tehtud. Jalgsimatk elektrijaama torude alt ja pealt sillani, kus avanes hea vaade Peljode ja briti uljaspeade viieka (Vemorkbrufoss Vest) ronimisele. Britid kasutasid ca 70m kose peale kokku tervelt 6 puuri.



T 20.02

"Puhkus". Jalutuskäik Gaustale ja tagasi. Kartus oli, et liigne lumi teeb asja raskeks. Bussike tuli parkida tavaliselt parklast allapoole, sest seda polnud lumest puhtaks lükatud. Aga hea oli näha, et mäel lumi kandis, koorik oli enamasti piisavalt kõva. Nähtavus oli piiratud, palju tuli käia valges mullis. Harjale jõudes tekkis sellest omapärane fenomen: nägin lumevalle, mis tundusid sajakonna meetri kaugusel olevad karniisid, aga siis korraga selgus, et need olid käeulatuses väikevormid. Hari saabus seega väga äkitselt. Pole enne midagi sellist kogenud.

Tipupildid tiputähise juures, kohvikus mõistliku hinnaga vahvel ja kohv ja ebamõistliku hinnaga õlu. Tagasi alla täpselt tunniga (ülesminek võttis kolm tundi). Õhtul veekeskusesse ujuma.



K 21.02

Upper Gorge. Jõudsime küll vara, aga mitmesugustel põhjustel algus venis ja pidime koskede vahelt edasi-tagasi jalutama, et vaba varianti leida.
Alustuseks mingi neljane, vist Host WI4. Ronisin puuridega üles mingit lihtsamat nurka ja laskusin. Luukas kordas, keerukamat liini pidi.

Jalutuskäik tagasi Nye Vermorkfossi WI5 peale. Ühed ronisid, teised laskusid.. pidime veidi ootama, et kosk vabaneks ja siis tulistasime selle ära. Lihtsam, kui Sabotöörid - purikas oli lühem ja veel augulisem, lisaks oli purikal millegipärast ühes kohas abalakov jäetud, mis vähendas puurikeeramise vajadust kriitilises kohas.

Jalutuskäik tagasi oli seekord teiselt poolt elektrijaama, palju lühem.



N 22.02

Eelmisel õhtul kaugelt vaadates tundus, et To menn og et Foster WI4 on ronitav ka kahele paarile. Hommikul varakult kohale ja esimesena kose all. Edasi enam nii hästi ei läinud, veidi pärast meid saabusid kolm lätlast, kes ohutusnõuetest liiga palju ei arvanud. Seega alustas kosel kolm tiimi peaaegu üheaegselt. Peljod loobusid üsna ruttu, sest jää kvaliteet ja julgestus olid halvad ning sodi sadas palju. Meie panime lätlastega kõrvuti võidu. Mulle tundus, et köis lõppes veidi enne purikat ära (tegelikult tuli Luukas juba mõnda aega simus järele) ja kuna ainult kaks puuri oli järgi, tegin mingis enam-vähem kohas jaama. Selles üsna ebamugavas jaamas tekkis köitega majandades paras pusa ja lätlased jõudsid purikale meist enne. Tegime siis järgmise jaama purika taha varju ja Luukas läks purika kõige järsema serva peale, vastupidiselt lätlastele, kes ragistasid laugemal vastasserval. See oli selgelt meie raskeim ronimine sel reisil - järsk, aukudeta, ümmargune. Luukas sai temaga siiski ilusti hakkama. Isegi järgi ronides oli veidi tegemist, et purikale korralikult peale saada, aga kõik läks õnneks. Pärast purikat oli kõvasti lund ja vähe jääd. Eemaldusime kõrvale metsa ja laskusime puudelt. Ei õnnestunud täpselt tabada varasemat laskujate rütmi ja sügavast lumest õigeid puid leida - kahte kohta tuli jätta oma reps. Tegime kokku 4 laskumist, mis võtsid omajagu aega, aga olid siiski päris nauditavad, sest ilm oli läinud väga külmast mõistlikult külmaks.



Kokkuvõttes - oli äge reis, kuigi ronimine on sellisel tasemel, et WI4 lead tekitab parajad värinad ja WI5 on üsna mõeldamatu. Samas, peale mitmeaastast pausi on see isegi päris hästi..