Tegelikult muidugi soe kevadpäev, aga suvine tunne oli juba peal.
Aga et kõik algusest peale kirja panna, siis tuleb alustada laupäevase EMVga Karulas.
Tiim: Mina, T, L, A.
Loos: ebameeldiv.
Alustame hommikul esimestena pika raja läbimist. Ülesanne on väga lihtne - 76kg kaaluv laip veski otsa vinnata ja siis teisele poole tagasi maa peale saata. Oma osa on muidugi esimesena stardi saamisel, aga üldiselt vist on tavapärane, et stardiks valmissaamine võistlejatel venib. Kavala plaanina olime juba eelmisel õhtul kanderaami valmis teinud (just seda stardisaginat kartes), aga Holmes käskis ära lammutada ja 15 min enne starti uuesti teha. See ajas natuke vihaseks, aga saime hakkama. Veidi enne starti loositi veel rolle. L pidi esimesena veski servani ronima (täpselt nagu eelmisel aastal, sedapuhku läks kiiremini), T esimesena veskilt alla, mina viimasena. A kui kõige kergema panime kannatanu saatjaks, vinnama hakkasime Tga maapinnalt. Selleks hetkeks oli L saanud üleval juba teise jaama ehitada, sest võistluse käigus teatasid kohtunikud, et vaja on kahte sõltumatut jaama. Noh, polnud hullu. Vinnamine oli raske - meil oli ainult üks rullik, ning esialgu panime selle alla kannatanu külge. Kuna tegelikult on üleval rohkem hõõrdumist, ei hakanud nukk koos A-ga liikumagi. Saatsime üles esmalt rulliku, siis ka blokeeruva julgesusvahendi - nii sai L ka vinnamisele vahepeal kaasa aidata. Kolmekesi vinnasime nuku ära. Minul ei puudunud palju oksendamisest.
Nuku üle serva saamine oli suhteliselt lihtne. Paraku hakkas selleks hetkeks kell juba palju saama. T jõudis alla sõita ja tugiköied puu külge kinnitada, kuid siis oli ka kõik. Väga palju puudu ei jäänud, ajakaotus tuli peamiselt vinnamise venimisest. Jäime sellel rajal viimaseks.
Lõuna paiku lühirajad A ja B. T ja A rajal B, mina ja L rajal A. B rajast väga palju ei näinud. Endal läks nii - mõningase pusimisega jõudsime selleni, et L võttis köies rippudes vigastatud asendi sisse ja mina hakkasin teda nii 5-6 meetrit tagasi üles vinnama. Probleem 1 - jaama ei tohtinud ära lõhkuda, kasutatavaid linte oli seega ainult üks. Probleem 2 - jaamakarabiin oli liiga madalal, et sealt vinnata saaks, aga samas kinnituskõrvadeni ulatuks. Probleem 3 - mõte ei töötanud, et probleem 2 ära tunda ja ära lahendada. Arvan nüüd, et kõige lihtsam oleks olnud panna üks pikem ekspress ühte ülemisse kõrva, kasutada seda vinnamispunktina ja lasta jaamas lihtsalt enesejulgestusel tolkneda . Miskipärast tahtsin jaamast vinnata. Alt soovitati jaamaslingi lühendada ja seepeale vinnasin L jaama ära. Vinnasin muidu väga lihtsalt - sling köiel, läbi vinnamispunkti ja endale vöösse. Oma keharaskusega ja käte jõuga tõmbasin 1:1 süsteemiga endast ca 10 kilo raskema inimese edukalt üles. Lihtsalt tööd oli palju. Kui L kohale jõudis, sai aeg varsti läbi. Ometi saime selle rajal 3. koha.
T ja A said B rajal teise koha, ehkki ka finišini ei jõudnud.
Kokkuvõttes saime sellise üsna nutuse sooritusega 4. koha, seejuures kohapunkte sama palju kui 3. kohal, aga ainult pool rohkem kui 5. ja 6. kohal.
Aga nüüd siis tänasest - ilusa tuuletu ja sooja ilmaga Piritale ja tagasi. ca 10 km ja 62 min. Väga mõnus jooks, kõvasti ei pingutanud.
