Kolmandat aastat järjest jaanuaris päevane külastus Soome suurimasse ronimishalli. Seekord rohkem nagu treenerirollis (:D) aga vahva oli siiski ja ronida sai ka piisavalt. Võibolla isegi kevadel uuesti, sest kulutamist vajavaid laevapileteid sahtlites pidavat olema..
neljapäev, 22. jaanuar 2015
kolmapäev, 14. jaanuar 2015
Jaanuar
Detsember ja jaanuar on olnud ühtmoodi - peamiselt on tegeletud ronimisega, aeroobsete asjadega üldse mitte.
Positiivsema poole pealt võib märkida viiepäevast treeningmaratoni 3-7 jaanuarini, mille järel oli kaks päeva puhkust ja siis laupäeval, 10. jaanuaril Chillax 2015 võistlus Lasnamäel. 11 uut rada, millest kaks raskemat kombineeriti üheks kokku. Ehk et võistlus 10 rajal. Enne starti pealevaadates tundus, et 7 on minu jaoks ronitavad ja teised ei ole ka päris üle mõistuse.
Võistluse alustuseks ronisin soojenduse mõttes kõigepealt kummastki servast rohelise raja. Mõlemad olid minu jaoks lihtsad, aga väike värin oli sees, et mingit rumalat viga ei teeks ja katset ära ei rikuks. Siis jõudis kohale, et pole vahet, kas sooritus tuleb esimesel või teisel katsel. Kolmandaks ronisin keskmise raja kollase, mis ilmselt pidi olema veidi keerulisem, aga mis õnnestus juba väga sujuvalt. Siis vasakult äärest sinine, ka ilma probleemideta. Seejärel proovisin vasaku kollast, mis pealevaadates tundus ka lubav, aga omas keskel mingit võimatut kivi, mida ma ei suutnud läbi hammustada ei esimesel ega teisel katse.
Ülejäänud radadest võiks mainida kesmist punast ja paremat sinist. Sinist ronisin esimesel katsel juba sees oleva võistlusadrenaliini pealt kaugemale, kui paar päeva hiljem rahulikult tegutsedes suutsin. Pms sama lugu ka punasega - füüsiliselt raskete liigutuste tegemine käis all-out režiimis kiiremini ja seetõttu lihtsamini. Keskel oli veel üks lilla rada, millelt esimesel katsel üsna rumalalt lahti kukkusin. Teisel katsel õnnestus paremini, aga ikkagi oli seal veel üks vimka sees - viimane kivi, mida peab üsna omapärasel viisil kahe käega haarama, et sealt kuskile saada. Väsinuna ei mõelnud seda välja ega oleks ilmselt ka jaksanud, nii et see rada lõppes viimase kivi juures, nagu mitmel teiselgi..
Kokkuvõttes oli huvitav kogemus, tasub veelgi teha - eriti kui on ülaköies julgestus.. 10 meesvõistleja seas sain 6. koha, aga kogemusekoefitsentidega mängides kujunes see lausa 2. kohaks - mis oli minumeelest veidi ebaaus, arvestades, et esimesed neli ronisid ära kõik rajad, aga mina ainult pooled. Igaljuhul oli huvitav.
Võistlusjärgselt andis ehmatavalt tunda parema käe ranne - justkui midagi kõõlusepõletiku laadset. Õnneks läks juba järgmiseks päevaks üle.
Teisipäeval (13.01) käisin seetõttu samu asju uuesti proovimas. Rahvast oli palju peal, nii et palju aega ei jätkunud ja ausaltöeldes ei olnud väga jõudu ka ikkagi. Õnneks käsi ei valutanud.
Kolmapäeval (14.01) julgesin Ronmini minna. Tegime kambakesi kohe algusest suhteliselt raskeid radu, mis tekitasid esimese veerandtunniga paraja väsimuse. Edasi juba lõdvemalt.. Väga õnnestunud trenni tunnet ei jäänud kahjuks. Ilmselt eelmise nädala mahv ikka veel sees.
Positiivsema poole pealt võib märkida viiepäevast treeningmaratoni 3-7 jaanuarini, mille järel oli kaks päeva puhkust ja siis laupäeval, 10. jaanuaril Chillax 2015 võistlus Lasnamäel. 11 uut rada, millest kaks raskemat kombineeriti üheks kokku. Ehk et võistlus 10 rajal. Enne starti pealevaadates tundus, et 7 on minu jaoks ronitavad ja teised ei ole ka päris üle mõistuse.
Võistluse alustuseks ronisin soojenduse mõttes kõigepealt kummastki servast rohelise raja. Mõlemad olid minu jaoks lihtsad, aga väike värin oli sees, et mingit rumalat viga ei teeks ja katset ära ei rikuks. Siis jõudis kohale, et pole vahet, kas sooritus tuleb esimesel või teisel katsel. Kolmandaks ronisin keskmise raja kollase, mis ilmselt pidi olema veidi keerulisem, aga mis õnnestus juba väga sujuvalt. Siis vasakult äärest sinine, ka ilma probleemideta. Seejärel proovisin vasaku kollast, mis pealevaadates tundus ka lubav, aga omas keskel mingit võimatut kivi, mida ma ei suutnud läbi hammustada ei esimesel ega teisel katse.
Ülejäänud radadest võiks mainida kesmist punast ja paremat sinist. Sinist ronisin esimesel katsel juba sees oleva võistlusadrenaliini pealt kaugemale, kui paar päeva hiljem rahulikult tegutsedes suutsin. Pms sama lugu ka punasega - füüsiliselt raskete liigutuste tegemine käis all-out režiimis kiiremini ja seetõttu lihtsamini. Keskel oli veel üks lilla rada, millelt esimesel katsel üsna rumalalt lahti kukkusin. Teisel katsel õnnestus paremini, aga ikkagi oli seal veel üks vimka sees - viimane kivi, mida peab üsna omapärasel viisil kahe käega haarama, et sealt kuskile saada. Väsinuna ei mõelnud seda välja ega oleks ilmselt ka jaksanud, nii et see rada lõppes viimase kivi juures, nagu mitmel teiselgi..
Kokkuvõttes oli huvitav kogemus, tasub veelgi teha - eriti kui on ülaköies julgestus.. 10 meesvõistleja seas sain 6. koha, aga kogemusekoefitsentidega mängides kujunes see lausa 2. kohaks - mis oli minumeelest veidi ebaaus, arvestades, et esimesed neli ronisid ära kõik rajad, aga mina ainult pooled. Igaljuhul oli huvitav.
Võistlusjärgselt andis ehmatavalt tunda parema käe ranne - justkui midagi kõõlusepõletiku laadset. Õnneks läks juba järgmiseks päevaks üle.
Teisipäeval (13.01) käisin seetõttu samu asju uuesti proovimas. Rahvast oli palju peal, nii et palju aega ei jätkunud ja ausaltöeldes ei olnud väga jõudu ka ikkagi. Õnneks käsi ei valutanud.
Kolmapäeval (14.01) julgesin Ronmini minna. Tegime kambakesi kohe algusest suhteliselt raskeid radu, mis tekitasid esimese veerandtunniga paraja väsimuse. Edasi juba lõdvemalt.. Väga õnnestunud trenni tunnet ei jäänud kahjuks. Ilmselt eelmise nädala mahv ikka veel sees.
Tellimine:
Postitused (Atom)
