pühapäev, 29. mai 2016

Mai 4. nädal

T 24.05

Sõitsime Marisega ratastega Tammi teed uudistama. Kahjuks ma ei teadnud, et on olemas ka eraldi Väänatammi tee ja keerasime lõpuosas selle peale. Ring tuli veidi teistsugune kui plaanitud, kokku 55km minu kui rattakauge inimese jaoks sobilikus tempos - kolme tunniga. Suur osa sellest mööda kruusakaid.

P 29.05

Eriti sooja ilmaga tavaline jooksuots. Tuuline, aga suvi, mis suvi. Täpselt 60 min.

neljapäev, 19. mai 2016

Mai 3. nädal

E 16.05

Astangul vinnamine õnnestus juba paremini, eriti kui alguses natuke süsteemidega ennast kurssi viia.

T 17.05

Jõelähtme päevak - raske maastik, punktid reljeefis peidus. 15 min kauem kui tavaliselt, üsna tarbetult. Koht ikka tavapärane..

K 18.05

Lasnamäel ronimas - lihtsad seonguronimise harjutused, ei miskit keerulist. 

neljapäev, 12. mai 2016

Mai 2. nädal

E 09.05

Päris spordiks pidada ei saa, aga rattaga sõitmas. 10km mõõduka sõidu järel hakkas pedaal logisema ja keris hoolimata ettevaatlikust edasisõidust varsti vindi maha. Kuna pood, kust ratas ostetud, oli üsnagi lähedal, läksin sinna. Väga tõrjuvalt vaadati seda õnnetut ratast ja kästi igal juhul mitte sinna jätta vaid kuskile loomaaia taha vedada. Polevat võimalik kohapeal ekspertiisi teostada jadajada.

T 10.05

Päevak Hiiul. Lihtsapoolne rada, ära ei eksinud, aga mõnda punkti tuli veidi otsida. Tulemus keskpärane jällegi (ilmselt suurest sellest, et palju rahvast kohal).
Hiljem veel Astangule, vaatasin, kuidas teised möllasid.

K 11.05

Uuesti Astangul. No ei tule see 1:1 vinnamine kuidagi välja, kui esimest korda üle aasta teha.

neljapäev, 5. mai 2016

Mai 1. nädal

T 03.05

Kuna jooksmist on vähe olnud, siis Kangru päevakule tuli lihtsalt minna. Jooksin võidu ühe valgetes linnapükstes härraga, kes jalutas/sörkis punktidesse otse. Mina ringiga. Tulemus oli sama. Üks rumal teevalik ja üks suurem möödapanek orienteerumisega jätsid mind tema vastu enne viimaseid punkte veidi kehva seisu. Eel-eelviimasesse minnes tegi aga ka tema nähtavasti mingi vea, sest enam ma teda ei näinud (oleks pidanud olema edasi-tagasi jooksmise ots). Nägin alles finišis, mitu minutit pärast lõpetamist. Koht ei midagi hiilgavat, aeg ka mitte. Aga trenn oli OK. Maastik pigem ebameeldiv - oksi ja kände täis raiesmikud.

N 05.05

Ees kummitab palava ilmaga peetav Tartu jooksumaraton ja seni on kilomeetreid vähe.. tegin tavalise Pirita otsa, 61min 11.5km. Ilm suvine, ehkki veidi tuuline. Mõnus!

P 08.05

Palav on. Esimesel kilomeetril oli kõigil nahk ligemärg. Osad jooksid tiigrikostüümis, osad ülikonnas. Kole. Endal oli 1.5L vett seljas, millest ära kulus umbes pool. Esimesed 11km jooksin Marisega koos väga rahulikult, edasi veidi kiiremini - kuigi umbes kolme kiirema kilomeetri järel see kiirus kippus kaduma. Finishis 2:17ga, ehk 10min aeglasemalt, kui aasta tagasi. Tänu rahulikumale tempole ja joogivarule oli palju inimlikum minek. 

Aprilli 4.nädal

Tegelikult küll P 01.05 - 87. Viljandi suurjooks.

Minul esimene kord sellele jooksule minna. Stardinumber kuskil lõpus. Ilm harjumatult palav, kuigi veidi tuuline. Riided üsna õhukesed, aga mitte piisavalt. Stardis tuli kohati seista. Stardijooneni 1:59, edasi ka paras trügimine, kuni 2km täis sai. Valisin majadevahelise variandi, mis on kindlasti parem. Edasi allamäge ja voila, oligi järve ots käes. Ootasin, et seal on ka joogipunkt, aga sinna oli siiski veel umbes 1km - mis oli minu jaoks 1km liiga palju.. pärast joogipunkti hobisekoplis valisin traditsioonilse vasakpoolse, üles-alla osa. Arvan, et see oli viga, sest üles pidin juba kõndima ja ülse oli edasi üsna nigel minek. Põld (1km) ei olnud nii hull, kui kartsin, sai joosta küll. Sisuliselt tundus üle põllu jooksmine siiski vääraka tegevusena. Õnneks läks raja lõpuosa valdavalt allamäge, mis mind veidigi pinnal hoidis. Üldiselt oli raske, päris raske. Tundsin palavust, mida joogipunkt ei leevendanud. Lõpus mindi minust valdavalt mööda, ise juurde panna ei jaksanud. Finišis 1:03ga, netoaeg 1:01 midagi. Alla 1h oleks normaalne, aga seekord lihtsalt ei jõudnud. 

Aprilli 3. nädal

L 23.04 Võhandu maraton.

Eelnevat nädalat ei mäleta, vist taastusin külmetusest ja kosusin maratoniks.
Reedel Võrru kohale. Laupäeva hommikul viiest üles. Söögiisu väga ei olnud, nokkisin ükshaaval Meelise tehtud ube ja ignoreerisin muud. Oad olid normaalsed ja vist täitsid siiski kõhtu ka.
Stardialasse saime veerand seitsme paiku. Minu ja Mai-Liisi kajakk oli alles käru peal. Umbes pool tundi enne starti saime paadi kätte ja hakkasime seda säädma. Kui stardini oli vast viis minutit jooksis Mai-Liis aerude järgi ja mina Andresega vedisime kajaki järvele. Millega Meelis ja Kalle tegelesid ja kus nad seda tegid, polnud aimu.
Umbes 6:59 leidis aset selline olukord:
https://www.facebook.com/VohanduMaraton/videos/1263623313665419/

Lükkasime paadi veele ja jäime kohe raftide stardile ette. Õnneks jõudsime täpselt minekut teha, enne kui esimese minuti jooksul põhja oleks läinud.

Kuskil eespool startisid ka muud alused Tamulale ringi tegema ja võtsime neile sappa. Meie kajak oli tavalisest kahesest pikem (üks täiendav varustusekamber kahe sõitja vahel), seega üsna suur ja raske, aga sirgelt minnes võttis kiiruse päris hästi üles - nii et tegelikult jõudsime eespool startinutele kenast järele ja vist isegi järveringi lõpuks peaaegu keskele. Ootasin, et saame jõele ja seal teeb vool sõitmise kiiremaks. Oleks ma sel hetkel teadnud, et jõel on kohti, kus kõige rohkem tahtnuks avarale järvele saada.. Juba järvel olles hakkas vaikselt ka vihma sadama, kuid ei miskit hullu - oligi ju vesine sport.

Kanal ja Võhandu algus olid väga vaiksed, üsna laiad ja seal minek tundus üllatavalt flegmaatiline tegevus. Esimesed 31 km möödusid minu jaoks peamiselt mõttega põiepeatusest, sest stardis oli selle jaoks aega väheks jäänud. Otsisime ka Kallet ja Meelist, aga leidsime hoopis Aaliste ühesel kajakil. Pärtel sõitis vahelduseks meist ette ja taha ja tuli millalgi üllatava teatega, et K&M on hoopis tagapool. Sel hetkel ei teadnud, et ka nemad olid jäänud raftide stardi räsida ja et neil tuli sõidu jooksul ka reaalselt peatusi teha, mis kajaki ja kuivaülikonnaga ei ole lihtne.

Paidras vedasime Andresega kajaki üle ja jälle vette, mis nüüd oli juba veidi ägedam, kui enne. Meelehärmi valmistas, et needsamad raftid, millest varem olime suure vaevaga mööda saanud, olid üleveo märksa kiiremini sooritanud ja neist tuli taas mööda pugeda. Paidra oli ka esimene koht, kus mina sain mahti midagi süüa ja ka juua. Juua oleks paadiski saanud, aga tundus riskantne.

 Paidrast Leevile saime ilma viperusteta. Leevil läks söömise ja kuivatamisega kõvasti aega. Räägiti 16 tunni tempost. Lõpuks olime jälle veel ja jätkasime aerutamist. Pidi tulema kõige kärestikulisem jõeosa, kui peale üksikute languste ei olnud justkui midagi. Tähtsam oli hoiduda kividest ja puurontidest. Kõige huvitavam oli vast ühe palksilla alt läbitulek, mis nõudis enda veeligi litsumist.
Kõik oli hästi kuni Viira veskitammini, või õigupoolest isegi mõnda aega pärast seda. Sõitsime kosekesest ilusti läbi, kuid pärast koske jäime kivipaljandi alla vaiksesse soppi lõksu: väljasõitu blokeeris vettelangenud puu, millest me kiires voolus kohe mööda ei saanud. Tagantjärgi tarkusena oleks tulnud sellest puust läbi ragistada, mida hiljem mitmed paadid tegidki. Sel hetkel ei olnud seal lombis kedagi teist lõksus ja oma tarkusest arvasin, et saame sõita puu ladvaosast mööda - milleks tuli uuesti siseneda veski vahusesse voogu. Mai-Liis ütles, et see ei ole kõige targem mõte, aga kuna muud väljapääsu ei osanud leida ja kajak oli senini kõigis kärestikes väga kindel tundunud, ei osanud mina seda voolu isegi väga karta.

Loomulikult viis külgvool kajaki peaaegu momentaalselt alt ära. Esimene mõte: prse, lähmegi ümber! Teine mõte: krt, vesi on külm. Kolmas mõte: olen üleni tagurpidi vee all, peaks pea vee peale väänama. Neljas mõte: polegi nii lihtne, mitäs nyt? Viies (avastus): kukkusin kokpitist oma rabelemise tulemusel välja, kerkisin pinnale. Kuues: Mai-Liisi pole. Seitsmes: Oh, pistis pea välja.
Hapnikupuudust ei tekkunud, kuigi ümberminekuks valmistuda ei jõudnud kuidagi. Aer läks kohe käest. Peale paadist väljasaamist olid tegelikult nii paat kui aerud käeulatuses.
Sündmus pildis (33:50):


Millegipärast sel hetkel kõige targem kaldale ujuda ja siis jala kraami kokku korjama minna. Mõnes mõttes oli nii õigemgi, sest jäime vette lühemaks ajaks ja saime oma kola tõmmata laugele kaldapealsele, mitte seina äärde.
Super Marioks ja Luigiks kehastunud sõitjatega kanuu pidas meie kajaki ca 50 meetrit allpool kinni. Aitäh neile! Hüüdsid mulle, et võtaksin enne aerud kinni - need sain teiste võistlejate abiga veidi eemalt kätte. Siis paat kaldale. Külm ei olnud. Isegi mitte riideid vahetades. Päike tuli välja, vahetusriided olid täiesti kuivad. Võtsime rahulikult.

Pärast mõningast puhkamist vedasime kajaki uuesti vette ja lasime edasi. Tegelikult olime jõudnud peaaegu kõigist kärestikest läbi, oli veel vaid süvahavva. Seal läks kõiks hästi - kuigi kaldapealsel oli palju neid, kes meie eelnevat trikki siin kordasid. Andsime aeru ja varsti olime Reo autosilla all, kust lõpuni oli veel 45 km ja Leevakuni kõigest 9+5+7 = 21km. Andres hüüdis sillalt, et teised on 35min ees. Üllatavalt vähe. Mõtlesin endamisi, et kui me nüüd selle jupi ära teeme, siis on põhimõtteliselt maraton tehtud. Oi, aga sellel teel hakkas jõgi käänama ja väänama mis hirmus.. ja meie kajakil tuli tüür lõpuni välja keerata, aerudega uhada ja siis sai kurvist läbi.. ja siis uuesti hoog üles, et järgmisel kurvil sama korrata. Sellel vahel hakkas ka kann protestima. Olin olnud kaval ja pannud istmele veel veidi täiendavat polstrit peale, aga sunnitud asendis püsimine hakkas kohati väga ebameeldivaks minema. Nihelesin ja vandusin seal paadis, aga teha polnud miskit, 21km oli vaja uhada. Õnneks ilm oli ilus ja soe - märja ja külmaga ei teagi, kas oleks jätkata tahtnud.

Leevakul sõime, kuivatasime, kuivatasime veel. Mai-Liisil oli külm, aga ta arvas, et tuleb edasi minna. Päike oli juba üsna madalal, aega oli läinud stardist 12 tundi. Veerand maad oli veel. Egas miskit, paat uuesti vette. Tegelikult oli selge, et nüüd palju valikuid ei ole enam: Räpinani oli 15km, see tuli ära kannatada. Siis enam 9km enne lõppu pooleli ei jäta..
Minu jaoks oli see sõiduosa üllatavalt nauditav: jõgi küll väänles edasi, kann valutas täiendavast pehmendusest hoolimata, aga ilm oli rahulik ja õhtuvalgus väga mõnus. Kohati oli väsimus ja aeg-ajalt tuli juua, et mitte liiga ära kustuda. Aerutasime rahulikult pimenevas õhtus.
Räpina paisjärve rägastikes kõiki lõikamisi kasutada ei osanud, aga väga hullult puusse ei pannud.
Keegi hea inimene oli oma paadisillale pannud sildi, mis teatas, et Räpinani oli veel 3km. Minu jaoks motiveeriv - isegi rohkem, kui suunanäitamiseks süüdatud lõkked ja tõrvikud.

Räpinas oli veel natuke passimist ja lõdisemist, aga pärast kahepeale ühe energiajoogi manustamist paat jälle vette ja edasi. Vettelaskmisel tuli tüür küljest ära. Ootasime järgi ühe kanuu (633, Norman ja Liis, aitäh!), kes selle tagasi sättisid. Veidral kombe oli Räpinast allpool jõel paks udu - veehoidlal ei olnud sellest enne jälgegi. Läksime vaikselt meid abistanud kanuu järel, kes väga edukalt jõe käänakuid otsisid. Panime lambid kinni, sest udus tekitasid need vaid segadust. Taevas oli täiskuu, mis lampidest paremini valgust näitas. Niimoodi vaikselt me siis lõpu poole kulgesimegi. Viimase seiklusena tuli meid uudistama kobras - üks elukas, keda mina varem looduses näinud polnud (ega ma nüüd ka väga ei näinud). Enne finišit tekitasid veidi ennatlikku rõõmu veel mõned majatuled, aga lõpuks oli Võõpsu sild käes.

Tehtud!