E 17.08
Rahulik 9km lõdvestusjooks 54 minutiga. Õhtul üsna hilja ja pärast sööki, aga mõnus jooks.
T 18.08
Kaberneeme teisipäevak. Kuna linnast kaugel, siis väga suurt osavaõttu nähtavasti ei olnud. Maastik mõnus, hea läbitavuse ja nähtavusega, varem polnud käinud. Kahjuks unustasin ujumisasjad maha, üldiselt ülimõnus, kui päevak otse rannas toimub.
Ühtegi kolossaalset viga rajal ei teinud, küll aga kolm-neli väiksemat apsakat, mis igaüks minuti-paar võtsid. Jooksin osa rajast koos naiste võitjaga koos, pidevalt proovisin eest ära rebida, aga selle tõttu tegin hoopis vigu. Samuti nägin finiši eel ühte tegelast, kes oli paar sekundit enne mind startinud - püüdsin ta kätte saada, aga lõpuks jäi vahe ikka 1 sek tema kasuks. 5.9km rada 46 minutiga, 13. koht.
N-P
Teist korda sel aastal Olhaval. Erinevalt eelmisest korrast läks seekord täkke nii ilmaga (absoluutselt ideaalne), ajastusega (veidi tühjemat aega nädala sees) kui laevadega. Kohale juba kolmapäeva õhtul, telkimine parklas. Hommikul varakult ronimislaagrisse. Kokku 8 täiskasvanut ja 2 last, aktiivsemat ronimist tegid neli inimest.
Neljapäeval Kehrääjä, La Bamba ja Milkki. Kõik paraku ülaltjulgestuse (altjulgestuses võiksin ilmselt proovida neist ainult esimest) ja viimase puhul ei jätkunud julgust lõpuni minna - nägin just eelnevalt, kuidas Tõnis vastu puud pendeldas ja see pilt ei läinud enam peast ära.
Reedel kasutasime viimast vaikset võimalust ja läksime suurele seinale. Seal on juba köite panemine paras seiklus. Ronisin endale suureks üllatuseks esimesel katsel mõningase köies olemisega ära Josse, mis oli mulle paar aastat varem psühholoogiliselt võimatu. Seekord tundus ronimine mõnus, ainult negatiivi all ja veidi peale seda tundus sein liiga lage. Rõõm oli nii suur, et järgmine üritus raskusastme poolest lihtsamal Salama alumisel poolel läks nurja ja rohkem enam ei viitsinudki. Läksime hoopis kaldale tagasi ja ronisime ära Honey. See rada on kuivana märksa mõnusam, kui märjalt..
Juba reede õhtust hakkas laagriplatsil inimeste hulk kiiresti kasvama ja laupäevaks oli täielik laulupidu. Kasutasime seda veidi rahulikuma päeva tegemiseks ja otsisime järve kaugemas otsas mõnusaid-lihtsamaid asju, mida ronida. Tehtud said (mitmekordselt) nii Rolling Stones kui ka Teacher, ning üks vahva nimetu rada. Esimest rada plaanisin alguses ka altjulgestuses proovida, aga seda hetke siiski ei saabunud.
Pühapäevaks olin jätnud vana vaenlase Kimpen Ulkonema. Neljanda päeva ronimise positiivne pool oli see, et esimesel üritusel kulges laeni minek täiesti pingevabalt. Ka lae all jõudsin kaugemale kui varem, aga üle serva siiski ei saanud. Positiivse motivaatorina ronis Peeter selle raske koha järgmisena ikkagi ära ja ka Lennart oli sellele väga lähedal. Oma teisel katsel jõudsin eelnevast korrast veelgi kaugemale, aga lihtsalt ei jaksanud kehvadest nukkidest hoides jalgu servale tuua. Ronisin seejärel lohutuseks kõrval asuva lihtsama Kakara. Mõtlesin, et sellega asi siiski ei piirdu ja läksin kolmandale üritusele. Sain veidi paremad haarded ja õnnestus jalad üle tuua. Edasi oli vormistamise küsimus. Kuigi ülaköies ei toimunud see asi just eriti puhtalt, võib siiski rahul olla, et kolmanda Olhava käigu kolmanda üritusega õnnestus sellest purikast jagu saada.
Lisaks sai Olhava järves korduvalt ja korduvalt ujuda, sest iga päev oli palav, pilvitu ilm. Justkui polekski augustikuine Soome. Tore oli ka vaadata peamiselt altjulgestusega ronivaid põhjanaabreid, ja näha ronijaid täis Laattat, mille koha põrisesid droonid.
Ja loomulikult varahommikune punakurk-kauride kontsert..
Rahulik 9km lõdvestusjooks 54 minutiga. Õhtul üsna hilja ja pärast sööki, aga mõnus jooks.
T 18.08
Kaberneeme teisipäevak. Kuna linnast kaugel, siis väga suurt osavaõttu nähtavasti ei olnud. Maastik mõnus, hea läbitavuse ja nähtavusega, varem polnud käinud. Kahjuks unustasin ujumisasjad maha, üldiselt ülimõnus, kui päevak otse rannas toimub.
Ühtegi kolossaalset viga rajal ei teinud, küll aga kolm-neli väiksemat apsakat, mis igaüks minuti-paar võtsid. Jooksin osa rajast koos naiste võitjaga koos, pidevalt proovisin eest ära rebida, aga selle tõttu tegin hoopis vigu. Samuti nägin finiši eel ühte tegelast, kes oli paar sekundit enne mind startinud - püüdsin ta kätte saada, aga lõpuks jäi vahe ikka 1 sek tema kasuks. 5.9km rada 46 minutiga, 13. koht.
N-P
Teist korda sel aastal Olhaval. Erinevalt eelmisest korrast läks seekord täkke nii ilmaga (absoluutselt ideaalne), ajastusega (veidi tühjemat aega nädala sees) kui laevadega. Kohale juba kolmapäeva õhtul, telkimine parklas. Hommikul varakult ronimislaagrisse. Kokku 8 täiskasvanut ja 2 last, aktiivsemat ronimist tegid neli inimest.
Neljapäeval Kehrääjä, La Bamba ja Milkki. Kõik paraku ülaltjulgestuse (altjulgestuses võiksin ilmselt proovida neist ainult esimest) ja viimase puhul ei jätkunud julgust lõpuni minna - nägin just eelnevalt, kuidas Tõnis vastu puud pendeldas ja see pilt ei läinud enam peast ära.
Reedel kasutasime viimast vaikset võimalust ja läksime suurele seinale. Seal on juba köite panemine paras seiklus. Ronisin endale suureks üllatuseks esimesel katsel mõningase köies olemisega ära Josse, mis oli mulle paar aastat varem psühholoogiliselt võimatu. Seekord tundus ronimine mõnus, ainult negatiivi all ja veidi peale seda tundus sein liiga lage. Rõõm oli nii suur, et järgmine üritus raskusastme poolest lihtsamal Salama alumisel poolel läks nurja ja rohkem enam ei viitsinudki. Läksime hoopis kaldale tagasi ja ronisime ära Honey. See rada on kuivana märksa mõnusam, kui märjalt..
Juba reede õhtust hakkas laagriplatsil inimeste hulk kiiresti kasvama ja laupäevaks oli täielik laulupidu. Kasutasime seda veidi rahulikuma päeva tegemiseks ja otsisime järve kaugemas otsas mõnusaid-lihtsamaid asju, mida ronida. Tehtud said (mitmekordselt) nii Rolling Stones kui ka Teacher, ning üks vahva nimetu rada. Esimest rada plaanisin alguses ka altjulgestuses proovida, aga seda hetke siiski ei saabunud.
Pühapäevaks olin jätnud vana vaenlase Kimpen Ulkonema. Neljanda päeva ronimise positiivne pool oli see, et esimesel üritusel kulges laeni minek täiesti pingevabalt. Ka lae all jõudsin kaugemale kui varem, aga üle serva siiski ei saanud. Positiivse motivaatorina ronis Peeter selle raske koha järgmisena ikkagi ära ja ka Lennart oli sellele väga lähedal. Oma teisel katsel jõudsin eelnevast korrast veelgi kaugemale, aga lihtsalt ei jaksanud kehvadest nukkidest hoides jalgu servale tuua. Ronisin seejärel lohutuseks kõrval asuva lihtsama Kakara. Mõtlesin, et sellega asi siiski ei piirdu ja läksin kolmandale üritusele. Sain veidi paremad haarded ja õnnestus jalad üle tuua. Edasi oli vormistamise küsimus. Kuigi ülaköies ei toimunud see asi just eriti puhtalt, võib siiski rahul olla, et kolmanda Olhava käigu kolmanda üritusega õnnestus sellest purikast jagu saada.
Lisaks sai Olhava järves korduvalt ja korduvalt ujuda, sest iga päev oli palav, pilvitu ilm. Justkui polekski augustikuine Soome. Tore oli ka vaadata peamiselt altjulgestusega ronivaid põhjanaabreid, ja näha ronijaid täis Laattat, mille koha põrisesid droonid.
Ja loomulikult varahommikune punakurk-kauride kontsert..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar