Istusime autos ja arutasime, et sellest on möödas täpselt üks aasta ja üks päev.
Tõsiselt, mõtted olid selle juures - nagu alati Toilamõisas ja mujalgi jääl käies - et täna midagi sellist ei juhtuks. Aga juhtus siiski.
Kohal oli 5 inimest Tallinnast ja 7 Tartust. Panime üles neli ronimisköit Toilamõisa seinale, suhteliselt ühtlaste vahedega. Tahtsime ka ühte kosele panna, aga ojast ei õnnestunud jääd välja kaevata, seega jätsime selle ära.
Jää oli sooja ilma tõttu (+1C) hea pehme.
Olime saanud kõik umbes kaks-kolm ringi ronitud, kui juhtus õnnetus - ühe keskmise raja lõpust pääses ronija kirkalöögist hetkega lahti kolm suurt lahmakat. Ronija hüüatus tuli kohe - pigem isegi enne jää murdumist, sest üles vaadates nägin tükke alles seinast eraldumas. Mina seisin kõige äärmises vasakpoolses servas ja kuigi ma ei olnud väga kaugel, olin siiski ohutsoonist väljas. Allolijatel oli umbes sekund-paar reageerimiseks. Kadri, kes oli ilmselt kõige ohtlikumas kohas, pöördus vasakule (minu suunas) ja jõudis joosta kaks kolm sammu. Siis tabas üks seinalt põrke saanud lahmakatest teda selga. Nägin valugrimassi, ühtegi häält ei teinud. Kadri langes nagu niidetuna nõlval paar meetrit madalamale, tegemata piuksugi, ka kohe pärast kukkumist mitte. Jäätükk oli päris suur - vast max. mõõtudega 40x40x20cm ja alustas oma teed ca 20m kõrguselt.
Kaire tegi tükist foto (varasem Lauri pilt oli teisest tükist):
Rahvas tormas ligi, õnneks oli kannatanu siiski kontaktne, ettevaatlikult proovides õnnestus käsi jalgu liigutada ja kehvast asendist välja tulla. Mul oli telefon käepärast, küsisin, kas kutsuda kiirabi. Esimese hooga kannatanu ise seda ei tahtnud ja ülejäänute hulgas kindlat arvamust ei olnud. Siiski selgus minuti paari jooksul, et üks jalg/külg olid väga valusad.
Kuna see kokkupõrke löök pidi olema väga tugev, pidasin paremaks ikkagi helistada 112 - tegin seda kell 13:10, ilmselt umbes 5min peale õnnetust. Selgitasin häirekeskusele, et vajame valuvaigistit ja jäika kanderaami, ning seda, kuidas meid leida.
Kõne ajal tuli Kadri teiste najale toetudes, aga siiski omal jalal natuke tasasemale platsile, kus me saime ta panna teki peale ja jopedega katta.
Meil oli seinal tõusuks ja laskumiseks kaks fikseeritud köit. Alustasime Arviga üks ühest, teine teisest köiest tõusu. Leppisime kokku, et Arvi jääb plokki ehitama, mina lähen päästjatele vastu. Võtsin šumaaritamisel seljakoti selga, sest seal sees oli slinge ja karabiine, mis ploki jaoks vajalikud. Ühtegi rullikut meil ei olnud. Muu koorma tõttu oli koti kaasavõtmine siiski viga, tõusin oma köiel liiga kaua.
Üle põllu joostes nägin, kuidas päästjate auto mööda sõitis. Vehkisin ja lootsin, et nad märkavad meie autosid, aga panid edasi. Õnneks tuli kohe pärast päästjaid kiirabi, nendele olin juba nii lähedal, et vehkisin nad seisma. Kiirabibrigaad ei ilmutanud erilist valmidust midagi ilma päästjateta teha. Rääkisin neilt välja valuvaigisti, kanderaami nad mingil põhjusel ei nõustunud andma. Siis helistati mulle uuesti päästeametist, kell oli 13:35. Seletasin uuesti päästjatele, kuidas meid leida ja jooksin üle põllu tagasi.
Sündmuskohal oli jälle natuke segadust - all valuvaigistit ei soovitud. Seadsime siis Arviga plokki võimalikult probleemivabadesse oludesse üles (muutsime natuke algset asukohta), alt šumaaritas üles veel kolm meest (kellest üks läks kohe päästjaid juhatama). Panime valmis julgestusköisi. Plokk oli tavaline lihtne 3:1 Z. Arvestasime, et meil on igal juhul jõudu kaks inimest üles tõmmata.
Päästjad saabusid üsna ruttu. Alguses oli segadust, kas nad panevad üles oma ploki või mitte. Nemad ei saanud kohe aru, et meil on plokk juba valmis, mina ei saanud kohe aru, kui hea/halb alternatiiv neil kotist võtta oleks. Igatahes nad oma plokki väga peale ei surunud ja mina seda ei näinudki, Arvi hiljem ütles, et olevat olnud mingi 20kilone rauast rullikute kobakas.
Saatsime alla päästjate kanderaami. Kadri raamile panemisel ilmnes ikkagi valuvaigisti vajadus. Sõitsin alla ja Madis S. süstis Kadrile valuvaigisti reide. Kannikat ei saanud välja keerata ja pükstest pidime ka lihtsalt läbi torkama.
Sortisin all veel julgestusköite otsad, vinnamisköie ja ühe fikseeritud abiköie ära ja kobisin üles tagasi. Allolijad said kanderaami väga kiiresti valmis ja olid vinnamiseks valmis samal ajal, kui mina uuesti üle serva jõudsin. Madis S. läks saatjana kaasa, Arvi kamandas päästjaid (äkki kokku 5 meest) ploki juures, Gen ja Jürgen julgestasid, mina kõõlusin serva peal ja üritasin all ja üleval olijate koostööd koordineerida. Kogu tegevust jäädvustas päästjate pealik telefoniga.
Kuna mehi oli palju ja suuremaid hõõrdumisi köie ja puude/maapinna vms vahel oli õnnestunud vältida, siis õnneks kujunes sellest vinnamiseosast üks libedamaid etappe. Madis manööverdas osavalt suuremate nukkide vahelt läbi. Üle karniisi serva saamine võttis ikkagi natuke aega. Panime lõpuks ühe täiendava köieotsa ka kanderaami peaosa külge ja aitasime ülevalt kolme mehega raami üle serva upitada. Õnneks sujus seegi paari minutiga.
Üle serva jõudnuna panime kanderaami päästjate suurele kelgule ja vedasime selle üle põllu kiirabiautoni. Alar sai õnneks juba siis tugiköiel tõusma hakata, kui raami vinnati. Seega jõudis ta meile põllul järgi ja sai hiljem ilusti kiirabiga kaasa.
Teel rääkis üks päästjatest, et nemad küll õpivad sellisteks olukordadeks, aga kuna reaalselt pole vaja olnud, siis ei olnud kindel, kuidas neil ploki tegemine sujunud oleks. Küsisin, kas aastatagust juhtumit mäletavad, ütles, et tookord oli teine brigaad.
Autode juures harutasime Kadrit ja raami ühendava köie lahti ja kell 15:02 läksid kiirabiauto uksed kinni, Alari ja Kadriga seespool. Kuuldavasti tehti autos veel teine valuvaigistav süst. Kokku läks ca kaks tundi õnnetusest kiirabiautosse jõudmiseni.
Läksime tagasi, korjasime kola kokku (kangesti tundus nii minule kui Merilile, et mõned karabiinid olid ürituse jooksul jalga lasknud, aga ju nad siis kuskilt välja tulevad). Sõitsime haiglasse järgi, sest nii Alari kui Kadri dokumendid ja telefonid olid nende autosse jäänud. Õnneks olid olemas Alari auto võtmed.
Haiglas istusime ja ootasime röntgeni ja magnettomograafi tulemusi. Nägime Kadrit ka, ta tundus siiski üsna pahas seisus olevat pärast seda pauku. Kuulsime, et röntgen näitas ainult ühte väiksemat mõra reieluus. Tallinna rahvaga läksime varsti kodupoole. Hiljem kuulsime, et mõrasid on luudes siiski veelgi. Arvestades asjaolusid, siis mõradega piirdumine on vist pigem õnnelik õnnetus.
-------------------------------
Kui nüüd mõtelda, et mida siit õppida, siis minul on sellised arvamused:
Toilamõisas peavad julgestajad ja niisama ringipatseerijad *pidevalt* jälgima ülevalpool toimuvat. Peaaegu sama suured jäätükid kukkusid ka eelmisel korral, kuid tookord inimestest napilt mööda.
Köite vahed peavad päris suured olema, et vältida julgestajate mitmelt poolt pommitamist. Seekord sellega otseselt probleemi ei olnud.
Inimeste arv - 12 kipub vist liiga suureks minema, liiga palju all niisama olijaid.
Samas tähendas suur hulk inimesi, kes kohe teadsid, mida teha (plokki, süsti, kanderaami, julgestamist, kanderaami saatmist), et kõik enamvähem sujus. Tuleb taas tänada Jaani päästetööde võistlusi.
Ilmaolud - jää oli liiga rabe.
------------------------------
Pean seda postitust ilmselt veel täiendama, küsima teiste kohalolnute arvamusi.
------------------------------
Lauri:
Omaltpoolt paar "lessons learned":
1. Kuna tegu riske kätkeva alaga, siis eelnevalt toimumiskoha orientiir päästeameti juhatamise tarbeks, millest pole võimalik teisiti aru saada.
Tõsiselt, mõtted olid selle juures - nagu alati Toilamõisas ja mujalgi jääl käies - et täna midagi sellist ei juhtuks. Aga juhtus siiski.
Kohal oli 5 inimest Tallinnast ja 7 Tartust. Panime üles neli ronimisköit Toilamõisa seinale, suhteliselt ühtlaste vahedega. Tahtsime ka ühte kosele panna, aga ojast ei õnnestunud jääd välja kaevata, seega jätsime selle ära.
Jää oli sooja ilma tõttu (+1C) hea pehme.
Olime saanud kõik umbes kaks-kolm ringi ronitud, kui juhtus õnnetus - ühe keskmise raja lõpust pääses ronija kirkalöögist hetkega lahti kolm suurt lahmakat. Ronija hüüatus tuli kohe - pigem isegi enne jää murdumist, sest üles vaadates nägin tükke alles seinast eraldumas. Mina seisin kõige äärmises vasakpoolses servas ja kuigi ma ei olnud väga kaugel, olin siiski ohutsoonist väljas. Allolijatel oli umbes sekund-paar reageerimiseks. Kadri, kes oli ilmselt kõige ohtlikumas kohas, pöördus vasakule (minu suunas) ja jõudis joosta kaks kolm sammu. Siis tabas üks seinalt põrke saanud lahmakatest teda selga. Nägin valugrimassi, ühtegi häält ei teinud. Kadri langes nagu niidetuna nõlval paar meetrit madalamale, tegemata piuksugi, ka kohe pärast kukkumist mitte. Jäätükk oli päris suur - vast max. mõõtudega 40x40x20cm ja alustas oma teed ca 20m kõrguselt.
Kaire tegi tükist foto (varasem Lauri pilt oli teisest tükist):
Rahvas tormas ligi, õnneks oli kannatanu siiski kontaktne, ettevaatlikult proovides õnnestus käsi jalgu liigutada ja kehvast asendist välja tulla. Mul oli telefon käepärast, küsisin, kas kutsuda kiirabi. Esimese hooga kannatanu ise seda ei tahtnud ja ülejäänute hulgas kindlat arvamust ei olnud. Siiski selgus minuti paari jooksul, et üks jalg/külg olid väga valusad.
Kuna see kokkupõrke löök pidi olema väga tugev, pidasin paremaks ikkagi helistada 112 - tegin seda kell 13:10, ilmselt umbes 5min peale õnnetust. Selgitasin häirekeskusele, et vajame valuvaigistit ja jäika kanderaami, ning seda, kuidas meid leida.
Kõne ajal tuli Kadri teiste najale toetudes, aga siiski omal jalal natuke tasasemale platsile, kus me saime ta panna teki peale ja jopedega katta.
Meil oli seinal tõusuks ja laskumiseks kaks fikseeritud köit. Alustasime Arviga üks ühest, teine teisest köiest tõusu. Leppisime kokku, et Arvi jääb plokki ehitama, mina lähen päästjatele vastu. Võtsin šumaaritamisel seljakoti selga, sest seal sees oli slinge ja karabiine, mis ploki jaoks vajalikud. Ühtegi rullikut meil ei olnud. Muu koorma tõttu oli koti kaasavõtmine siiski viga, tõusin oma köiel liiga kaua.
Üle põllu joostes nägin, kuidas päästjate auto mööda sõitis. Vehkisin ja lootsin, et nad märkavad meie autosid, aga panid edasi. Õnneks tuli kohe pärast päästjaid kiirabi, nendele olin juba nii lähedal, et vehkisin nad seisma. Kiirabibrigaad ei ilmutanud erilist valmidust midagi ilma päästjateta teha. Rääkisin neilt välja valuvaigisti, kanderaami nad mingil põhjusel ei nõustunud andma. Siis helistati mulle uuesti päästeametist, kell oli 13:35. Seletasin uuesti päästjatele, kuidas meid leida ja jooksin üle põllu tagasi.
Sündmuskohal oli jälle natuke segadust - all valuvaigistit ei soovitud. Seadsime siis Arviga plokki võimalikult probleemivabadesse oludesse üles (muutsime natuke algset asukohta), alt šumaaritas üles veel kolm meest (kellest üks läks kohe päästjaid juhatama). Panime valmis julgestusköisi. Plokk oli tavaline lihtne 3:1 Z. Arvestasime, et meil on igal juhul jõudu kaks inimest üles tõmmata.
Päästjad saabusid üsna ruttu. Alguses oli segadust, kas nad panevad üles oma ploki või mitte. Nemad ei saanud kohe aru, et meil on plokk juba valmis, mina ei saanud kohe aru, kui hea/halb alternatiiv neil kotist võtta oleks. Igatahes nad oma plokki väga peale ei surunud ja mina seda ei näinudki, Arvi hiljem ütles, et olevat olnud mingi 20kilone rauast rullikute kobakas.
Saatsime alla päästjate kanderaami. Kadri raamile panemisel ilmnes ikkagi valuvaigisti vajadus. Sõitsin alla ja Madis S. süstis Kadrile valuvaigisti reide. Kannikat ei saanud välja keerata ja pükstest pidime ka lihtsalt läbi torkama.
Sortisin all veel julgestusköite otsad, vinnamisköie ja ühe fikseeritud abiköie ära ja kobisin üles tagasi. Allolijad said kanderaami väga kiiresti valmis ja olid vinnamiseks valmis samal ajal, kui mina uuesti üle serva jõudsin. Madis S. läks saatjana kaasa, Arvi kamandas päästjaid (äkki kokku 5 meest) ploki juures, Gen ja Jürgen julgestasid, mina kõõlusin serva peal ja üritasin all ja üleval olijate koostööd koordineerida. Kogu tegevust jäädvustas päästjate pealik telefoniga.
Kuna mehi oli palju ja suuremaid hõõrdumisi köie ja puude/maapinna vms vahel oli õnnestunud vältida, siis õnneks kujunes sellest vinnamiseosast üks libedamaid etappe. Madis manööverdas osavalt suuremate nukkide vahelt läbi. Üle karniisi serva saamine võttis ikkagi natuke aega. Panime lõpuks ühe täiendava köieotsa ka kanderaami peaosa külge ja aitasime ülevalt kolme mehega raami üle serva upitada. Õnneks sujus seegi paari minutiga.
Üle serva jõudnuna panime kanderaami päästjate suurele kelgule ja vedasime selle üle põllu kiirabiautoni. Alar sai õnneks juba siis tugiköiel tõusma hakata, kui raami vinnati. Seega jõudis ta meile põllul järgi ja sai hiljem ilusti kiirabiga kaasa.
Teel rääkis üks päästjatest, et nemad küll õpivad sellisteks olukordadeks, aga kuna reaalselt pole vaja olnud, siis ei olnud kindel, kuidas neil ploki tegemine sujunud oleks. Küsisin, kas aastatagust juhtumit mäletavad, ütles, et tookord oli teine brigaad.
Autode juures harutasime Kadrit ja raami ühendava köie lahti ja kell 15:02 läksid kiirabiauto uksed kinni, Alari ja Kadriga seespool. Kuuldavasti tehti autos veel teine valuvaigistav süst. Kokku läks ca kaks tundi õnnetusest kiirabiautosse jõudmiseni.
Läksime tagasi, korjasime kola kokku (kangesti tundus nii minule kui Merilile, et mõned karabiinid olid ürituse jooksul jalga lasknud, aga ju nad siis kuskilt välja tulevad). Sõitsime haiglasse järgi, sest nii Alari kui Kadri dokumendid ja telefonid olid nende autosse jäänud. Õnneks olid olemas Alari auto võtmed.
Haiglas istusime ja ootasime röntgeni ja magnettomograafi tulemusi. Nägime Kadrit ka, ta tundus siiski üsna pahas seisus olevat pärast seda pauku. Kuulsime, et röntgen näitas ainult ühte väiksemat mõra reieluus. Tallinna rahvaga läksime varsti kodupoole. Hiljem kuulsime, et mõrasid on luudes siiski veelgi. Arvestades asjaolusid, siis mõradega piirdumine on vist pigem õnnelik õnnetus.
-------------------------------
Kui nüüd mõtelda, et mida siit õppida, siis minul on sellised arvamused:
Toilamõisas peavad julgestajad ja niisama ringipatseerijad *pidevalt* jälgima ülevalpool toimuvat. Peaaegu sama suured jäätükid kukkusid ka eelmisel korral, kuid tookord inimestest napilt mööda.
Köite vahed peavad päris suured olema, et vältida julgestajate mitmelt poolt pommitamist. Seekord sellega otseselt probleemi ei olnud.
Inimeste arv - 12 kipub vist liiga suureks minema, liiga palju all niisama olijaid.
Samas tähendas suur hulk inimesi, kes kohe teadsid, mida teha (plokki, süsti, kanderaami, julgestamist, kanderaami saatmist), et kõik enamvähem sujus. Tuleb taas tänada Jaani päästetööde võistlusi.
Ilmaolud - jää oli liiga rabe.
------------------------------
Pean seda postitust ilmselt veel täiendama, küsima teiste kohalolnute arvamusi.
------------------------------
Lauri:
Omaltpoolt paar "lessons learned":
1. Kuna tegu riske kätkeva alaga, siis eelnevalt toimumiskoha orientiir päästeameti juhatamise tarbeks, millest pole võimalik teisiti aru saada.
2. Peab olema kaasas (tegevuskohas) elementaarne esmaabi paun. Meil puudus termokile ja Kadril hakkas lõpuks külm. Esmaabi pakis peab olema kaelalahas. Uutel auto med.paunades seda pole.
3. Triaaži põhitõdede eiramine. Toimus löök raske esemega, mille tagajärjel toimus kukkumine. Löök eeldab põrutust (pea), kukkumine luumurde ka. kael ja selgroog. Seni kuni pole kinnitatud teisiti, peab kannatanuga käituma kui potensiaalse põrutuse ja selgroovigastuse saanud inimesega.
4. Piisav arv kohalolijaid päästetööde oskustega/ arv teostamiseks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar